Punalippudega rahvusluse vastu – nagu Interrinne 30 aasta eest

Uudised,
- Updated
Meeleavaldus

Vaadates pühapäevast EKRE-vastast meeleavaldust Tallinna vanalinnas, tuli peale déjà vu. Sellist pilti on nähtud 30 aastat tagasi.

Mõnisada räuskavat meeleavaldajat olid haaranud kaasa punalipud ning võitlesid demokraatlikult valitud saadikute vastu, kes ajavad Eesti asja.

Nagu 30 aastat tagasi, võis ka nüüd näha loosungite seas venekeelseid plakateid, mis nõudsid rahvusmeelse erakonna tasalülitamist.

Seejuures ei olnud näha mitte ühtegi rahvussümboolikat, rääkimata sini-must-valgetest lippudest. Nagu Interrinde ajal, oli ka pühapäevane paraadi moodustanud seltskond rahvusvaheline, kunagiste internatside eeskujul oli imporditud mõttekaaslasi Lätist ja teistest riikidest.

Kõik kordub. Seda kummalisem on tõik et suurem osa nüüdsetest meeleavaldajatest polnud 1990. aastal ilmselt sündinudki.   

Selle valguses meenutagem ajakirjanduse abil tollaseid sündmusi, mälupildis meenub esimesena vaid Interrinnet juhtinud turske karguga habemik Jevgeni Kogan ja lällavad vene mammid, kes nõudsid poliitharidusmaja (praegune Solaris) ja Linnahalli juures Nõukogu Liitu tagasi.

Õhtuleht kirjeldas 1990. aasta Interrinde mässu järgmiselt:

“Kui rahvasaadikud akendele tulid, tõmbasid Toompea lossi ees mässajad endal näpuga üle kõri. Edgar Savisaar kutsus raadio otse-eetris rahvast appi: “Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!”

Lossi platsi täitis vihane rahvas, kelle oli üles ässitanud Interrinne. Kerges tuules õõtsusid venekeelsed punaloosungid: “Arnold, tule üksi välja!” ja “Sotsialistlik isamaa on hädaohus!”.

Rahvast oli mässama ässitanud töölismalevate juht Mihhail Lõssenko, megafon käes. Interliikujad tungisid punalippude all Toompea lossi siseõue ja ründasid valitsushoonet kaitsvaid miilitsaid.

Intrite väljaastumise põhjustas Eesti Ülemnõukogu 8. mai otsus: lõpetada ENSV lipu, vapi ja hümni kasutamine. Ja taastati ametlik nimi: Eesti Vabariik. Valitsushoonelt ja ülemnõukogu saalist kõrvaldati punane lipp, istungitesaalis kaeti kinni Lenini bareljeef.

Kohe päev pärast otsust läks ärevaks. Esimene suurem väljaastumine oli 9. mail. Impeeriumimeelsed Lõssenko jt tegid Vabaduse väljakul paraadi ja heiskasid Tallinna rae katusele oma lipu – ENSV punalipu. NSV Liidu meelsed jõud nõudsid, et Eesti alluks endiselt Moskva nõudmistele.

Suureks mässuks läks nädalapäevad hiljem, 15. mail. Muide, säärane mäss käis samal ajal ka Riias ja Vilniuses. Interrinde juhid kutsusid rahvast Toompea lossi ette. Kohale toodi ka sõjatööstuse – Dvigateli, Kalinini ja Pöögelmanni elektrotehnika – tehasetöölisi. Haripunkt jõudis kätte pärastlõunal, kui lossiesise oli täitnud punaloosungeid ja -lippe kandvad skandeerijad.

Mässajad olid tulivihased kui härjad. Vibutasid lossi poole rusikaid, karjusid venekeelseid roppusi. Kui Toompea rahvas lossiakendest välja piilus, näidati neile näpuga üle kõri-liigutust.

Interliikujad nõudsid ENSV sümboolika taastamist, ja kohe! Lõssenko karjus üle platsi, et kui Toompeal punalippu ei heisata, siis murravad nad värava maha ja teevad seda ise. Ja see juhtuski: trikoloori kõrvale heisati Eesti NSV punalipp.

Loosungiga “Arnold, võhodi odin!” (Arnold, tule üksi välja! – toim) nõudsid mässajad, et ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel tuleks lossist välja rahva ette. Võimalik, et intrid said säärase loosungiidee äsja teles näidatud kass Leopoldi multifilmist – seal oli stseen, kus hiired ajasid kassi taga ning kutsusid ta välja. Tegelikult oli Rüütel sel ajal Kadrioru lossis, Toompeale sõitis ta tund-paar hiljem.

Toona asus valitsus parlamendiga sama katuse all. Peaminister Edgar Savisaare pressisekretär Juhan Hindov mäletab, et too mässupäev oli teisipäev ning Toompeal tavaline tööpäev.

“Teada oli, et intrid korraldavad pärastlõunal Toompea lossi ees meeleavalduse,” ütleb Hindov, praegu Haabersti linnaosavalitsuse vanema asetäitja. “Natuke ärev see olukord oli, sest mina küll ei osanud arvata, et see jõhkralt vägivaldseks jõudemonstratsiooniks kujuneb. Ilmselt ka suurem osa lossis viibijaid ei osanud seda aimata.”

Hindov käis tihti valitsusjuhi eesruumis, kus töötas Savisaare sekretär. Seal said peaministri büroo töötajad kokku, hinges ärevus. “Jälgisime toimuvat peaministri sekretariaadi aknast. Vahepeal jooksin esimesele korrusele peavärava lähistele kaema, kuidas lood on. Selleks ajaks olid välisuksed juba lukku keeratud, nii et asja sai vaadata ka minu kabineti aknast, mis avanesid sisehoovi.”

Toonane valitsuse pressišeff meenutab, et Toompea lossi suure värava kindlustamiseks oli lossi siseküljele veeretatud ZIL 150 kallur liivakoormaga. “Kui intrite möll oli hoos, siis lossi tungimiseks kangutasid nad just raudväravat ja nügisid eest just seda kallurit. See oli üsna raske isegi intrite musklimeestele, sest kummid olid tühjaks lastud. Lõpuks õnnestus neil värav avada ja kallur veeretada lossihoovi keskele.”

Juhan Hindov mäletab, kui peaässitaja Mihhail Lõssenko koos mõne jõmmiga lõugas selle liivakoorma otsas ja jagas korraldusi. Kuid hoovi ilmunud tollase ülemnõukogu saadik lennuväekindral Zijautdin Abdurahmanov kamandas ta sealt alla.

“Huvitaval kombel võeti kindralit kuulda. Millest nad rääkisid ja kuhu see jutt viis, seda ei kuulnud,” ütleb Hindov. “Sel hetkel tekkis minus mingi nõutu nördimus, et näe, pätid ongi lossis. Tegelikult vaid lossihoovis, sest Toompea lossi nad sisse ei pääsenudki. Uksed olid kõik lukus.”

Vahepeal kuulas Hindov nagu tuhanded teisedki raadiost Savisaare raadiopöördumist, milles ta teatas otse-eetris olukorrast Toompeal (“Toompead rünnatakse! Kordan: Toompead rünnatakse!”), ja kutsus rahvast appi.

Appi tõttasid ka Andrus Ööveli (hilisem kodukaitse staabiülem) mehed. “Nad liikusid väljakul kahelt poolt mööda lossi seina ääri, nii et lõpuks olid lossis olevad intrid väljas lõugajatest ära lõigatud,” meenutab Hindov.

1990. aasta aprillis valitsusjuhiks saanud Edgar Savisaarel oli tol maikuupäeval just kõige ärevamatel tundidel Toompea vastuvõtusaalis kohtumine kõrgkoolide rektoritega. Kohtumine lõppes äkitsi, rektorid viidi lossi ühe küljeukse kaudu ohutult välja.

Savisaar on Õhtulehele paljastanud, kust ta saatis Toompea ründamise ja abikutsumise sõnumi teele: “See oli Toompea istungitesaali ühes loožis, kust tavaliselt Eesti Raadio andis kommentaare istungite otseülekannetele.”

Savisaar ei tea, kust talle selline mõte pähe tuli: “Lihtsalt ta tuli. Üldiselt oli selge, et on vaja niisugust pöördumist inimeste poole. Ega meie ju ka ei oodanud, et sellele nii jõuliselt ja nii kiiresti reageeritakse. Tol momendil oli see üks paljudest sammudest, mis tuli astuda.”

Valitsusjuhi toonane pressisekretär Juhan Hindov lausub, et parim tunne tol päeval oli siis, kui Lossi platsil, kus intrite seltskond oli asendumas täielikult eesti inimestega, lonkisid kaotajatena minema need tüübid, kes olid viimastena lossihoovi lõksu jäänud. “Häbi! Häbi!” just sääraste hüüetega neid Hindovi mäletamist mööda kostitati. Lühikeseks ajaks heisatud punalipp võeti maha, trikoloor jäi.

“Rõõm oli näha, kui Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel koos rahvast tervitasid ning Ivo Linna pisut hiljem sealsamas spontaanse kontserdi korraldas,” ütleb Hindov ja kohe täpsustab: “Tegelikult see kontsert korraldati Savisaare korraldusel.”

Interliikumine, ka Interrinne (ametliku nimega Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine) oli Eestis aastatel 1988-1991 tegutsenud nõukogudemeelne ja Eesti iseseisvuse vastane liikumine.

Rahvarinde moodustamine ja üldise poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel nõukogudemeelsete hulgas rahulolematust ja meelepaha. 5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11.

Valitsus keelustas Interliikumise tegevuse 25. augustil 1991.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused