05.03.2018
Kiigeoru hiis
Mistahes Eesti kultuurilise ja ajaloolise mälu hoidmise ja säilitamise asjus peaks hoiatavaks momendiks olema juba see, et kultuuriministeerium on sotside kontrolli all.
Nii kirjutas Delfi Alkeemia möödunud nädalal sellest, et uuest muinsuskaitseseaduse eelnõust on välja jäetud ajalooline looduslik pühapaik kui eraldi mälestise liik. Ometigi oli Maavalla Koda eelnõu väljatöötamise käigus saanud lubaduse, et see pannakse kirja eraldi mälestisena, nii seda algselt ka tehti, kuid nüüd on toimunud lubatust taganemine.
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kirjutaja Andres Heinapuu täpsustas Uutele Uudistele, et 2011. aastal, pärast vastavat analüüsi, algas arutelu, mille käigus kirjutati eelnõusse looduslikud pühapaigad juba eraldi sisse, kuid 2015. aastal takerdus eelnõu muinsuskaitsealuste hoonete omandiküsimuste taha.
Nüüd, kus selle probleemiga ollakse ühel pool, on peatselt kooskõlastusringile minevast seadusest varem kokkulepitud muudatus pühapaikade osas paraku kadunud, kusjuures muinsuskaitseameti ametnike selgitused on jällegi sellised, nagu olid enne 2011. aasta analüüsi tegemist ehk selle vajadust eitavad.
“On teada, et looduslikkude pühapaikade kaitse jääb loomu poolest muinsus- ja looduskaitse vahelisse alasse. Kümnekonna aasta jooksul toimunud ekspertide arutluses jõuti kompromissini, et muinsuskaitseseaduses tuleb hiite ja muude pühakohtade jaoks kehtestada omaette mälestise liik. Nüüd on see järsku eelnõust välja jäetud ning pühapaigad loetud arheoloogiamälestisteks nagu seni. Looduslikel pühapaikadel on tegelikult arheoloogiaga vähe tegemist ning nende lugemine arheoloogiamälestisteks on varem tekitanud praktilisi probleeme,” selgitas Delfile Maavalla Koja vanem Madis Iganõmm.
1925. aasta Muinasvarade seadus määratles kaitstavate mälestistena loodusmuinasvarad, nagu ohvrikivid, ohvripaigad, hiiepuud ja pühad allikad. Nõukogude ajal niisugust mälestise liiki olla ei tohtinud. Seetõttu võeti looduslikud pühapaigad muinsuskaitse alla arheoloogiamälestistena (osa pühapaiku on ka looduskaitse all).
Väljatöötamiskavas nähtigi ette, et tuleb “sätestada seaduses mälestiste jagunemine ehitis-, ajaloo-, arheoloogia-, kunsti-, ja tehnikamälestiseks ning luua uue mälestise liigina ajalooline looduslik pühapaik. Liigitamine võimaldab selgemalt määratleda liigi eripärast tulenevate kitsenduste vajadust.”
Nüüd kavatseb Maavalla Koda pöörduda justiitsministeeriumi poole, juhtimaks tähelepanu sellele, et valminud eelnõu ei ole kooskõlas varasema eelnõu väljatöötamiskavaga.
Seda, et looduslikud pühapaigad vajavad hädasti kaitset, on näidanud katsed rajada hiiemägedele suusakeskusi, metsakoormatest on leitud ristimände, mitmesuguste pinnasetööde käigus on paigast nihutatud ohvrikive ja rikutud allikaid.
Vägisi jääb mulje, et multikultuursuse pealetungi ja eestluse häbenemise taustal, mida juhivad sotsid ja president, on eestlaste pühapaikade kaitsmise vajaduse mahavaikimine osa riiklikust poliitikast.