Niipea kui Reformierakond võimule sai, asuti koos KE-puudliga massiliselt omariiklust lammutama, mille viimaseks näiteks on PPA ja Kaitseväe orkestrite kaotamine.
Enne seda otsustati kärpida kaitsekulutusi, raputada kaitseväelased mundrist välja, jätta nälga laste huviarendus… rääkimata sellest, et poliitoravad otsustasid venelaste rahapesu uurimise lõpetada ja võimalikust hüvitisest loobuda.
Reformierakonna kärpepoliitika tõi tagasi masu ajad, mil seesama partei võimutses ja kõik majandusraskused rahva kaela ajas – peaasi, et eelarve oleks tasakaalus, sest sealt saab endale alati nihverdada.
Tundub, nagu täidaks Reformierakond kellegi tellimust, ainult et millise liidu oma, kas endise (NLiidu järglase) või loodava ehk Brüsseli. Või mõlema?
President Kaljulaid on vait nagu emis rukkis. Tal on alati midagi öelda, kui EKRE on mängus, aga kui kaotatakse kaks orkestrit, riigipea sõna ei võta.
Korruptsioonikoalitsioon elatub mõistusabielu sildi all. Reformierakond ajab võimaluse piires kõik oma vead eelmise valitsuse kaela, kus oli ka poliitoravate praegune partner Keskerakond, Keskid omakorda lasevad kriitika kärbete kohta täies mahus reformarite kaela sadada.
Ametnikkond naudib oma piiramatut võimu, kus otsustavad nemad, mitte ministrid, samas aga sajab nende kaela üha rohkem ka kriitikat – kaitseväe juhataja Herem jääb süüdi pidutsevate venelaste ees pugemises ja kaitseväe orkestri kaotamises, politsei ja kapo juhid ülemäärases jõu kasutamises meeleavaldajate vastu.
Valitsuse ministrid ja president põgenevad esimesel võimalusel välismaale, et mitte opositsioonile vastust anda. Võõrsil aga räägivad nad sellest, kui hea on nüüd Eestis elada.
Ilmselt läheb Kaja Kallase valitsus ajalooannaalidesse veelgi hullema ajastuna kui oli Ansipi viie rikkaima riigi seas olemine või Rõivase peenhäälestus.
Lõpetuseks tuntud ühiskonnategelase Peeter Espaki sõnad: “Eestis toimuvat vaadates jääb mulje, et me ei ela enam sama riigikorralduse ajal, mis viimased 30 aastat, kus olgu headel või halbadel aegadel on siiski kõik valitsused olnud ratsionaalsed või ka vähemal või rohkemal määral kultuursed.
Savisaar, Laar, Ansip, Rõivas, Ratas ja isegi Reiljan – kuidagi nostalgiliselt armsad tunduvad kõik tagasivaates. Osad ikka veidi vahel sigatsesid, aga ikkagi olid omad.
Uuele režiimile on aga teinud väga asjakohase vapi Aapo Ilves. Loodame, et ka meie erinevate asutuste juhid, kelle teha on olnud kasvõi orkestrite koondamine, kasutavad seda edaspidi vormiriietusel samuti. Ja loomulikult kogu riikliku kirjavahetuse päises ka. Väljendab uut vaimu ju täpselt! Lõvid on koondatud – allesjäänu on kujutatud pildil.”