23.03.2021
Piir on, aga see ei pea kedagi kinni.
Eestis puudub vajadus suureks tööjõu sisserändeks, kuid probleeme tekitavad lõimumine ja keeleõpe, selgub uuringu tulemustest.
Eesti Teadusagentuuri tellitud uuring, mis käsitleb rändesõltuvust ja lõimumise väljakutseid Eestile riiklikul, kogukondlikul, tööhõive ja hariduslikul tasandil, otsis lahendusi Eesti tööjõu ja -rändega seotud probleemidele, edastas agentuur.
„Uuringu taustaks on rändepööre: Eesti ei ole enam väljaränderiik, kust soovitakse lahkuda, vaid sisseränderiik, kuhu soovitakse elama, tööle ja õppima tulla,” sõnas uuringu täitja, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.
Tammaru nentis, et kasvanud sisseränne toob kaasa ka muresid, sest korraga vajavad tähelepanu nii varasema kui tänase sisserändega seotud lõimumise probleemid.
Uuring leiab, et Eestis puudub vajadus ulatuslikuks tööjõu sisserändeks. Uuringu tegijate soovitus on, et praegune töörännet reguleeriv kvoodisüsteem võiks säilida alalist elamis- ja tööluba taotlevatele inimestele. Kvoodi suurus võiks olla paindlik, sõltudes riigi majanduslikust olukorrast ning lõimumisvõimekusest.
Aruanne näitab, et Eesti riigieelarvesse toob tööränne rohkem tulu kui kulu ning mida kõrgema haridusega on töörändaja, seda rohkem. Keerukus seisneb aga selles, et töörändega kaasneb pereränne, mille mõjud on komplekssemad.
Ränne kujundab ümber püsielanikkonda ning kultuuri- ja keeleruumi ja sellega võivad seonduda sotsiaalsed ning kultuurilised pinged. Seda aitab maandada läbi mõeldud sisserändepoliitika, hõivega tegelemine, vähendamaks vajadust ulatusliku sisserände järele, ja lõimumine.
Ühiskonnas edukaks toimetulekuks on oluline, et Eesti püsielanikud valdaks eesti keelt. Tööturule sisenemiseks peab võimaldama täiskasvanud uussisserändajatele riiklikult rahastatud õpet, mis aitab õppija edukalt üle suhtlusläve. Selleks tuleb töötada välja sihtrühmade vajadusi arvestava keeleõppe ja seda toetavate tegevuste terviklahendus.
Lõppkokkuvõttes leidis uuring, et meetmed, poliitikasoovitused ja programmid eeldavad pikaajalisi ühiskondlikke kokkuleppeid ja selgeid prioriteete rände-, aga eriti hariduspoliitikas. Eesmärkide saavutamiseks on vaja märkimisväärseid täiendavaid rahalisi vahendeid. Muudatuste juhtimine ja läbiviimine hariduses on oluliselt ajakulukam kui tavaline valimistsükkel.
Uuringu viisid läbi Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR OÜ, OÜ Positium LBS ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis. Uuringut rahastas Eesti Teadusagentuur RITA programmi kaudu Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Eesti riigi eelarvest. (BNS)