Uus absurdne kliimaloogika: on külm, sest on liiga palav

Tunnistan: tegelikult polnud mul plaanis kirjutada järjekordset artiklit ilma ja reaalsuse lõhest. Mingil hetkel sa muutud tuimaks. Pealkirjad korduvad, refleks on automaatne: kui on palav, on tegemist kliimamuutusega. Sama, kui on külm. Kui sajab vihma, siis muidugi ka. Kui päike paistab, siis veelgi enam. Ja siis tuli see pealkiri “Tagesspiegelis”: “Mis suvi see on? Miks tundub liiga külm – aga on tegelikult liiga soe.”

Pidin naerma hakkama. Ja samal ajal tahtsin nutta. Sest see lause oma absurdsuses mitte ainult ei naeruväärista ilmateateid – see kirjeldab olukorda terves ajakirjanduses. Reaalsus peaks olema allutatud statistikale, mitte vastupidi. Ja igaüks, kes külmetab, kuigi andmed näitavad, et suvi oli soe, tunneb end lihtsalt valesti.

Absurdne? Ei – ametlik idee. Tekstis selgitab autor, miks oli hoolimata madalatest temperatuuridest ja pidevast vihmast see suvi tegelikult väidetavalt liiga soe. Näiteks rõhutab ta, et juulikuu temperatuur oli 18,4 kraadi Celsiuse järgi 1,5 kraadi kõrgem kui 1961.–1990. aasta keskmine – ja isegi 0,1 kraadi kõrgem kui hilisemal võrdlusperioodil 1991.–2020. See on lihtsalt „mittelineaarne seos“. See tunne on petlik, ütleb ta. Inimesed lihtsalt ei saa ilmast enam korralikult aru. Vaesed olevused.

Artiklis öeldakse sõna-sõnalt: „Seega, kui juuli tundus jahedam, siis ilmselt seetõttu, et päikest peaaegu polnud.“

Hiljutine vestlus sõbraga näitas mulle, kui sügavalt see uus kliimauskumus on juurdunud. Ta pole poliitiline aktivist ega meediainimene, vaid terve mõistusega arst. See, mida ta mulle kirjutas, oli veelgi hämmastavam:

„Täna õhtul paistab päike esimest korda kolme nädala jooksul. Rohelise Partei liige selgitas, et paduvihma ja külma põhjustab sooja ilmaga tõusev veeaur, mis omakorda põhjustab vihma – seega on praegune ilm kuumuse tagajärg, hahahaa.“

Minu vastus: „Olen seda endale juba nädalaid korrutanud, vaadates seda kohutavat ilma: vean kihla, et ka sel suvel on süüdi globaalne soojenemine? See oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.“

Ma juba kahtlustasin, et rohelised lähevad sammu edasi – ja tõlgendavad selle viletsa ilma ümber kuumuseks. Aga ma ei pannud seda kirja. Ja ei, ma ei ütle seda sellepärast, et tahaksin tagasi vaadata ja endale erilist ennustamisoskust omistada. Vastupidi: selle absurdse moonutuse tuleku vältimiseks peaksite olema pime ja kurt – nagu šokeerivalt suur osa meie ühiskonnast.

Ja just seda me praegu meediast loemegi: on liiga külm, sest on liiga soe. Vihm on kuumuse tagajärg. Halb ilm viitab liiga kuumale kliimale. Ajaleht Tagesspiegel väidab sõna-sõnalt: “Paljud räägivad vihmasest suvest, aga statistiliselt on liiga soe.”

Lisatakse täiendavaid täpsustusi: kuigi mõnes kohas sadas tavapärasest rohkem kui kaks korda rohkem vihma, oli meteoroloogiliselt juuli “tüüpiline Saksa suvekuu”. Lumehoiatus Alpides, tugev vihm surmavate tagajärgedega – kõike seda tunnistatakse, kuid asetatakse statistiliste keskmiste konteksti.

Ja igaüks, kes neile vastu vaidleb, muutub kahtlustatavaks. Sest iga tajutava kõrvalekalde taga ametlikust termomeetrist peitub kahtlus kliimamuutuste eitamises.

Mis siin tegelikult toimub?

Me kogeme terve mõistuse täielikku ümberpööramist. See, mis kunagi oli kogemus, on nüüd “kognitiivne moonutus”. Artikkel ei kasuta seda terminit sõna-sõnalt, vaid viitab sellele, kui see ütleb: “Aga kui te arvate: mul on külm, kuidas sai siis olla liiga soe?” – see on sellepärast, et tajutav temperatuur on sageli seotud päikesepaiste kestuse pikkusega.”

See, mida kunagi peeti vihmaseks suveks, on nüüd “tajuviga”. Ja ajakirjandus aitab seda „viga“ parandada – mitte arutelu, vaid pedagoogilise juhendamise kaudu.

Tsitaat: „Inimesed seostavad suve soojuse ja päikesepaistega – kui valgus kustub, on kohe sügise tunne, kuigi pole üldse külm.“

See on lihtsalt kõhedusttekitav. Ja kahjuks väga reaalne.

Eriti reetlik on see, et kriitika ei ole suunatud faktivabade väidete, vaid inimeste endi kogemuste vastu. Selle vastu, mida inimesed oma nahal tunnevad, kui nad augustis vihma käes, jope seljas, ringi longivad. Kodanikud kuulutatakse patsientideks, kes tõlgendavad oma keskkonda valesti. Ja ajakirjandus mängib terapeudi rolli.

Uus kliimaprognoos

Igaüks, kes täna ilma üle arutleb, astub miiniväljale. Sest ilm pole enam lihtsalt ilm, vaid poliitiline avaldus. Kliimast on saanud asendusreligioon. Igaüks, kes ei allu kultusele, on „eitaja“ – teisisõnu ketser.

Liiga külm? Mitte vastuolu, vaid globaalse soojenemise tagajärg. Liiga märg? Samuti. Ja kui jääpurikad hakkavad konditsioneeri küljes rippuma, öeldakse meile, et see on uus kuumakaitse.

Selles uues kliimateoloogias on kõik tõestus – ja miski pole vastuargument. Nii toimib dogma. Ja ajakirjandus muteerub reaalsuse selgitajaks, millel on üha vähem pistmist sellega, mis toimub meie ukse taga.

Või nagu meteoroloog Andreas Walter artiklis selgitab: „Inimesed on unustanud, mis on normaalne.“

Lihtsalt öeldes: asi pole liiga külmas kliimas – meie ootused on liiga soojad. Asi pole ilmas, mis on vale, vaid meis endis.

Lause, mis ütleb kõik – aga ei selgita midagi. Mis on ju „normaalne“? Ma kindlasti ei mäleta, et keegi minu nooruses oleks väitnud, et juulis oli 18 kraadi Celsiuse järgi liiga soe. Vastupidi: siis, nagu ka praegu, kurtsid inimesed külma suve üle. Punkt.

Aga võib-olla on mul mälukaotus. Või on meteoroloogil teistsugune vaatenurk.

Või – realistlikumalt – me lihtsalt elame ajal, kus emotsioonid peavad statistika ees kummardama.

Kui temperatuur looga ei sobi, siis ei kohandata mitte lugu, vaid tunnet.

Võib-olla ongi see tõeline pöördepunkt: muutumas ei ole mitte kliima, vaid meie suhe reaalsusega. Need, kes täna külmetavad, peavad end õigustama. Need, kes higistavad, saavad aplodeeringu. Ja need, kes kumbagi ei tunne, pole lugenud Tagesspiegelit. Või – nagu mu sõber ütleks – ei saa rohelistest aru.

Ilm on muutunud. Ja samamoodi ka ajakirjandus.

Ja terve mõistus? Tundub, et see on just pausi teinud – kuskil lõunas. Kus on veel soe. Ja tundub ka nii.

Oleme oma teekonnal tagasi jõudnud pika tee – tagasi valgustusajastu eelsesse ajastusse.

Boris Reitschuster

Allikas: reitschuster.de