26.10.2019
Brexiti toetaja Briti parlamendi ees.
Brexiti partei liider ja Euroopa Parlamendi saadik Nigel Farage kirjutab, et parlamendiliige Oliver Letwin ja alamkoja spiiker John Bercow on oma Brexiti-vastase tegevusega ettekavatsematult Brexitile hoopis kaasa aidanud.
Farage ei ole rahul peaminister Boris Johnsoni uue lepinguga. Kuid praegu hingab ta juba taas veidi rahulikumalt.
Keeruline olukord, millesse Johnson sattus ja mille raames tal tegutseda tuleb, on igati mõistetav. Johnson peab juhtima vähemusvalitsust ja lõhenenud parteid. Lisaks ei anna vihased opositsioonipoliitikud parlamendi alamkojas talle hetkekski asu.
Just see selgitab suuresti, miks tegi Johnson ettepaneku pidada erakorralised üldvalimised 12. detsembril. Lisaks muidugi ka tõsiasi, et Ühendkuningriik ei lahku Euroopa Liidust 31. oktoobril.
Samas ei kujuta ka Brüsselis saavutatud nn uus lepe endast midagi head. Leppe tingimuste kohaselt tuleks Suurbritannial kirjutada alla uuele EL-i lepingule, mis oleks rahvusvahelise õiguse kohaselt siduv, mis tooks kaasa tohutuid rahalisi kulutusi ja annaks vastutasuks vaid uue läbirääkimiste vooru.
On mõistetav, et paljudele tundub Johnsoni uue leppega nõustumine ahvatlev. 40 kuud pärast Brexiti referendumit kõlabki see hästi. Paljud parlamendisaadikud pelgavad ilmselt ka teise referendumi võimalust. Pärast kolme aastat Theresa May juhtimise all soovivad inimesed uskuda parimat.
Kuid õnneks on nüüd natuke aega mõelda leppe mõjudele ja sellega kaasnevatele tulevastele kohustustele. Brexiti pealäbirääkija Michel Barnier, kes nimetati äsja ühtlasi ka Brexiti tulevaseks läbirääkijaks, arvab nimelt, et uue vabakaubandusleppe arutelud võivad kesta kolm aastat või kauem.
Tal on õigus. Võimalus, et kaubandusküsimused oleks lahendatud 2020. aasta detsembriks, on vastuolus Johnsoni leppe artikliga 184. Artikkel kohustab Ühendkuningriiki tegelema sellega kuni üleminekuperioodi lõpuni aastal 2022, mis on kuus ja pool aastat pärast Brexiti referendumit.
Selline väljavaade on hirmutav. Kaubandusleppe sõlmimiseks on seatud üles tingimused, milliseid ei ole kunagi varem kasutatud ei Ühendkuningriigis, EL-is ega ka kusagil mujal maailmas.
Barnier nõuab tööõiguse, keskkonnaõiguse ja maksunduse täielikku vastavusse viimist regulatsioonidega. Suurbritannia ei saa tagasi seadusandlikku iseseisvust mitte millelegi. Vabakaubanduslepingute sõlmimine teiste maailma riikidega on samuti kitsendatud. Ühendkuningriigil tuleb hakata järgima kõiki uusi EL-i seadusi, kuid puudub hääl ja õigus seadusi vetostada.
Uus lepe on nagu tükike juustu, mis külmkapist võttes tundub isuäratav, kuid mis mõne aja pärast hakkab vaikselt haisema. Kui lepe saab Ühendkuningriigi seaduse osaks, siis tähendab see Brexiti surma, sest EL-i alanduste rea jätkuna leiaks uue referendumi välja kuulutamine rahva hulgas tugevat toetust.
Just sel põhjusel on hea, et kõigil on nüüd aega veidi järele mõelda. Ühel hetkel seisavad ees üldvalimised. Johnsonil on võimalus vajutada taaskäivitusnuppu, heita oma nn lepe kus seda ja teist ning lubada valijatele puhast Brexitit. Mõnedele tooridele ei pruugi see meeldida, kuid rahvas oleks rahul. Johnson juhiks Brexiti-liidu valimisvõiduni. Samas on kindel üks asi: Brexiti lõpuleviimiseks vajavad konservatiivid liitlasi.
Allikas: The Telegraph
Refereeris Triin van Doorslaer