Uus koalitsioon tahab valitsuse muuta kummitempliks, kus võim on Priskede ja tagatubade käes

Eesti parlamentarismis oli aeg (mis praegugi jätkub, kuigi mitte enam väga intensiivselt), kus erakonnad tõid oma valimisnimekirjadesse rahva seas populaarseid sportlasi, näitlejaid ja muid loomeinimesi – ikka selleks, et nende arvelt hääli koguda.

Ega need inimesed just kehvakesed polnud, aga ka mitte midagi erilist – nende ampluaa oli siiski täiesti teine. Enamik neist oleks võinud pigem oma alal jätkata – ainsana sai sellest aru Mihkel Raud, kes lahkus ise poole aja pealt. Praegugi tiksub Riigikogus üks suusataja, paar näitlejat ja nii edasi.

Nüüd aga on selliseid inimesi hakatud lausa ministriteks panema – diplomaat välisministriks, politseinik siseministriks ja lauljat sooviti koguni kultuuriministriks.

“Õnneks on Koit Toomel veel säilinud tema terve mõistus ja ta ütles Keskerakonna ja Tanel Kiige pakkumisest hakata kultuuriministriks ära. On selge, et kultuur poleks sellega midagi võinud ja võim selles valdkonnas oleks koondunud lõplikult vaid ametnike kätte. Eesti rahvas oleks aga kaotanud väga hea laulja,” ütleb poliitikavaatleja Harri Kingo.

Ilmselt selles ongi asi – teisest valdkonnast tulnud minister on esialgu asjatundmatu, Priske moodi kantslerid võtavad ta oma “käe alla” ja varsti ongi ministeeriumis marionett-minister ning tegelikult valitsevad kantslerid.

“Samas tekib küsimus, kas Keskerakonna ja koalitsiooni terve mõistus on ikka alles? Tahta panna tegutsev laulja, kes on poliitikast kauge, kes ei tea juhtimisest midagi ja kel pole üldse mingit vastavat haridust ega kogemust, kultuuriministriks… Selle peale ikka annab tulla, tõesti!” jätkab Harri Kingo.

Ta hoiatab: “Sellised võimumängude avalikuks saanud telgitagused panevad mind sügavalt kahtlema praeguse valitsuse pädevuses. Ma saan aru, et mõne erakonna jaoks on Riigikogu vaid kummitempel, kes vahib oma fraktsiooni liidri pastakat, mis värvi see on, et siis õiget nuppu vajutada. Näib, valitsuserakondade tagatoad on otsustanud samasuguseks kummitempliks muuta ka EV valitsuse.”

Kingole sekundeerib ka Riigikogu liige Peeter Ernits, kes kirjeldab: “Ratas helistab õhtul prefektile ja pakub hommikuks siseministri portfelli, Reps helistab suvalisele suursaadikule ja pakub omalt poolt välisministri portfelli. Sotsiaalminister Kiik helistab ja pakub rahvakunstnikule kultuuriministri portfelli. Mida see õigupoolest tähendab? Kas seda, et parteijuhid oma erakonna inimesi enam ei usalda? Või on nende arust omade kvaliteet allpool arvestust? Erakonnas on ligi 15 000 liiget ja Riigikogus 26 saadikut. Vanarahvas rääkis, et raskel ajal on vanakurat pidanud ka kärbseid pistma.”

Lõpetuseks ka huumorit. Harri Kingo küsib: “Milline oleks Koit Toome kultuuriministrina? Ma arvan, enam-vähem SELLINE.”