02.09.2026
Riigikaitse on Reformierakonna valitsedes ummikusse jõudmas.
𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐦𝐚𝐤𝐬𝐢𝐬 𝟕𝟎 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐨𝐧𝐢𝐭 𝐞𝐮𝐫𝐨𝐭 𝐞𝐭𝐭𝐞𝐦𝐚𝐤𝐬𝐮 𝐟𝐢𝐫𝐦𝐚𝐥𝐞, 𝐤𝐞𝐬 𝐩𝐨𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐯𝐚𝐫𝐞𝐦 𝐦üü𝐧𝐮𝐝 ü𝐡𝐭𝐞𝐠𝐢 𝐦ü𝐫𝐬𝐤𝐮.
Vanarahvas ütles sellise asja kohta lihtsamalt: loll saab kirikus ka peksa.
2024. aasta augustis maksis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus esimese lepingu alusel välja 15 miljonit eurot. Novembris pidi esimene moonakogus Ukrainasse jõudma, kuid selle asemel teatas ettevõte probleemidest.
Mõistlik ostja oleks selle peale pidurit tõmmanud. Eesti riik sõlmis aga aasta lõpus sama ettevõttega veel kaks lepingut ning ettemaksude kogusumma kasvas umbes 70 miljoni euroni. Praegu on mürsud saamata, ettemaks tagasi saamata ja Eesti vaidleb raha pärast vahekohtus.
Jah, raha tuli esialgu Euroopa Rahurahastust, mitte otse Eesti riigieelarvest. See ei tee otsust targemaks. Lepingud sõlmis Eesti riik ning Riigikontrolli hinnangul võttis RKIK vahenduslepingutega Eesti eelarvele riske ja kohustusi, kuigi Riigikogule oli kinnitatud vastupidist. Võimalik kuni 70 miljoni euro suurune lõpparve võib seega ikkagi jõuda Eesti maksumaksjani.
Ka ei sündinud see otsus kusagil tundmatus ametniku kabinetinurgas. Ekspressi andmetel olid esimese lepingu ajal asjaga kursis kaitseminister Hanno Pevkur ja toonane kantsler Kusti Salm ning hiljem hoiti kursis ka uut kantslerit Kaimo Kuuske. Tollane RKIK-i juht Magnus-Valdemar Saar ütleb, et suuri otsuseid ministeeriumi juhtide heakskiiduta ei tehtud. Praegune RKIK-i juht Elmar Vaher ütleb omakorda, et tema poleks sellist lepingut sõlminud.
See ei näe enam välja nagu ühe ametniku juhuslik eksimus.
Värske Riigikontrolli audit kirjeldab aastaid kestnud tõsiseid puudusi lepingute haldamises, tarnete kontrollimises ning vara arvelevõtmises. Riigikontroll ei saanud puuduliku arvestuse tõttu kinnitada 1,2 miljardi euro suuruse kaitsevarude saldo õigsust. Vahenduslepingud, millest selgusid riigieelarvele võetud riskid, jäeti eelmisel aastal Riigikontrollile esitamata. Riigikontrolli hinnangul suurendab selline korralagedus riigi raha ja vara raiskamise või väärkasutamise võimalust.
Kõige selle juures vastutust aga ei paista. Minister jätkab, kantsler tagasiastumiseks põhjust ei näe ning probleemide lahendamiseks koostatakse järjekordne tegevuskava.
Riigikaitse nimel küsitakse ühiskonnalt miljardeid eurosid. Seda enam peab iga otsus, leping ja iga euro olema kontrollitud. Riigikaitse tähtsus ei vähenda vastutust, vaid suurendab seda.
Värske küsitluse järgi toetab praegust valitsust kokku vaid 14,5% valijatest. Selle taustal ei maksa rahvale selgitada, et ta lihtsalt ei mõista, kui hästi riiki juhitakse. Võib-olla näevad inimesed hoopis väga selgelt, kuidas otsuseid tehakse ja kuidas vastutus pärast probleemide ilmnemist ametkondade vahele ära hajub.
Riigijuhtimises on midagi väga valesti, kui kümnete miljonite eurodega otsused tehakse kitsas ringis, riskid jäetakse eelarvest välja ja pärast ei vastuta sisuliselt keegi.
Loll saab kirikus ka peksa. Ainult et riigi tehtud lolluste arve tasub lõpuks ikka rahvas.
Maarja Maranik