24.01.2019
Süüria põgenikud Liibanonis Masnaas lähevad bussi, et naasta kodumaale.
Ilmselt hämmastas kolmapäeval paljusid teade uue Süüria pagulaspere saabumisest Eestisse.
Kvoodipagulased on paljude jaoks juba minevik ja Eesti valitsuse otsus neid siia tuua mõistetamatu. Mäletatavasti lõppes nende toomine rändekava alusel juba ammu, kuid siis nõudis Brüssel täiendavate pagulaste vastuvõtmist, ja viidates sellele, et Eesti endale pähe määritud põgenike arvu täis ei saanud, otsustas pugejalik valitsus (erinevalt näiteks sellest keeldunud Lätist) võtta 2018. ja 2019. aastal vastu veel 80 pagulast, 40 kummalgil aastal..
Nagu näha, ei leitud möödunud aastal ka 40 inimest ja nüüd pingutab Ratase valitsus “solidaarselt” ja sõnakuulelikult, et need lubatud põgenikud oma kostile tuua. Siin aga vaatab valitsus mööda mitmest olulisest momendist. Esiteks ei märka keegi tema truualamlikkust, sest Euroopa on niigi hädas vabaühenduste poolt Vahemerest üles korjatud migrantidega, keda kohe mitte keegi ei taha.
Ja teiseks – Lähis-Idas on käima läinud juba vastupidised protsessid, kus süürlased suunduvad kodumaale tagasi. Ilmselt oodatakse põgenikelaagrites ikkagi koju, mitte kaugemale võõrsile pääsemist. Seega võib eeldada, et see Süüria pere ei tule siia sõjapakku, vaid on sihiks seadnud alatiseks Euroopasse jäämise. Tõenäoliselt järgneb peagi nende õnnekatsumine Saksamaal või kuskil mujal rikkamas riigis.
Ratase valitsus viitab kindlasti mingitele kohustustele ja solidaarsusele, kuid see ei peaks enam kedagi veenma – riigivõim näitab ennast järjekordselt Brüsseli marionettvalitsusena.
Täiendatud! Justiitsminister Urmas Reinsalu sõnul lubas Eesti Euroopa Liidu teise rändekava alusel kahe aastaga ümber asustada kuni 40 kvoodipagulast aastas, möödunud aasta täitmata jäänud kvoot aga käesolevasse aastasse üle ei kandu. – Hoidkem sel lubadusel silm peal!