Reformierakondlaste puhul on tavaline, et nad unustavad üliruttu oma äsjased sigadused ja muutuvad üleöö vooruslikeks – nagu ka esmaspäeval Riigikogu esimeseks aseesimeheks valitud Hanno Pevkur.
“Kuigi järgmiste korraliste juhatuse valimisteni märtsis on riigikogu juhatuses kaks opositsiooni esindajat ja üks koalitsiooni esindaja, olen kindel, et kõik mõistavad juhatuse vastutust juhtida riigikogu tööd erapooletult ja riigimehelikult. Riigikogu juhatus kujundab paljuski parlamendi ja seeläbi ka riigi näo ning seda vastutust kavatsen ma väärikalt kanda,” sõnas Pevkur.
Pevkur tahab olla väärikas? Seesama Pevkur süüdistas alles jaanuari algul eelmist koalitsiooni kuritegelikkuses: “Luik, Reinsalu ja teised. Grupiviisiliselt kuritegu toime pannes vastutatakse ühiselt”. (EPL, 4. jaanuar).
Pooleteise kuu tagusest Pevkuri avaldusest õhkub viha tollase valitsuse vastu – nüüd aga on Pevkuri kodupartei võtnud ühe väidetavalt “grupiviisilises kuriteos osalenud” erakonna enda partneriks.
Pevkur oli aktiivne ka Riigikogu töö takistamises, võttes osa nii obstruktiivsest tegevusest (Pevkurilt on pärit ettepanek abielust mitme inimese vahel) kui ka segades parlamendi tööd pidevate nn protseduuriliste küsimustega päevakorra kohta. Põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets kirjeldab Pevkurit pideva komisjoni töö segajana.
Pevkur on süüdistanud kunagist siseministrit Mart Helmet riigipöörde ettevalmistamises, ta on tegutsenud väga vastutustundetult mitmetes koroonajuhtumites, alates Saaremaa massinakatumisest kuni ilmumiseni komisjoni ja Riigikogu istungitele aegadel, mil ta pidanuks isolatsioonis olema ja nii edasi.
Kõige selle taustal tekib küsimus, et kas tegu on kahestunud isiksusega – ühelt poolt väärika poliitiku ja Riigikogu aseesimehe, ning teiselt poolt intrigandi, vihkaja ja koroonalevitajaga?