28.03.2018
vabaerakond
Eesti Päevalehe tellitud ja Turuuuringute AS-i märtsis tehtud küsitlusest võimalike peaministrikandidaatide kohta selgub, et tugevamaks langejaks on Vabaerakonna juht Artur Talvik, kelle toetusprotsent on veebruari kuuelt protsendilt kukkunud märtsis kolmele.
Häguse moodustisena poliitikas virelev Vabaerakond on viimastel aegadel oma põhimõtelageduse ja selgrootuse tõttu kõvasti räsida saanud. Sestap ongi nad algatanud mitmesuguseid kampaaniaid, kus peksavad kõiki ja kõike, tulevad välja uute algatustega, mis polegi eriti uued ja sageli ei ole isegi nende omad — kõik selleks, et oma murenevat mainet taastada.
Ühe näitena võib tuua plakatid VEB Fondi kohta — jah, tegu on küll Eesti ajaloo suurima finantskuriteoga, mille õiguskomisjon tänu Jaak Madisoni poolt menetlusse antud eelnõule suurde saali viib, aga miks võttis VE selle asja just nüüd ja sel moel üles? Et vihasele rahvale seltsimehelikult silma pilgutada — näete meie julgeme korruptante paljastada?
Vabaerakond on viimasel ajal võtnud sihikule ka samal opositsioonierakonna positsioonil asuva EKRE, kes oskab ja tahab edasi liikuda, samas kui Vabaerakond ulbib oma konnatiigis edasi. Üheks räigemaks näiteks sellest oli Talviku rünnak rahvuskonservatiivide vastu väitega, et EKRE sõlmib diile Reformierakonnaga, kuigi ta teab täpselt tausta, mille Henn Põlluaas talle sotsiaalmeedia kaudu ka üle seletas. Vabaerakond osales mäletatavasti ka hümniseaduse eelnõu põhjalaskmises.
Niinimetatud vabakad positsioneerivad ennast aeg-ajalt igasuguste ideoloogiate kaudu, olles kord pisut konservatiivid, siis pisut liberaalid, edasi ka pisut rahvuslased, kuid lõpptulemusena pole nad keegi neist. Vabaerakond on nii vaba, nagu oli “Viimse reliikvia” vabamees Gabriel, kes pidi lõpuks tunnistama, et polegi nii vaba ja peab oma eksistentsi nimelt pistoda mängu panema.