Ainult küünilised või rumalad inimesed usuvad, et viha(vaenu)kõneseadustel on mingisugunegi positiivne efekt – targemad inimesed teavad, et selliseid seadusi luuakse ja kasutatakse poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide summutamiseks. Kuna “liberaalne demokraatia” ei julge ikka veel sõnavabadust avalikult rünnata, siis kasutatakse selleks “Trooja hobust” nimega Vaenukõneseadus.
Kogu liberaalses Läänes on selgelt näha, kuidas võimulolevad liberaalid ja vasakpoolsed kasutavad vihakõneseadusi konservatiivsete, rahvuslike ja paremjõudude vastu. Sotsiaalmeediatsensuur on rihitud just sõnadele, väljenditele ja mõistetele, mida kasutab konservatiivne maailm. Mitte üheski lääneriigis aga pole sellised seadused ühiskondlikke pingeid maha võtnud, vaid on pigem võimendanud.
Vaenukõneseadus ei saa kunagi õige olla, kui seda kasutatakse teise maailmavaate vastu – inimesed ei muuda ka karistatuna oma vaateid, vaid sulguvad esialgu endasse, et leida uus väljund, mis võib olla purustavam kui olnuks vaba mõttevahetus avalikus ruumis. Vaenukõneseadused tähendavad konfliktide eskaleerimist.
Kui vaenukõneseadusega kaitstakse mingeid vähemusi, siis karistamine ei muuda neid vähemusi kellelegi armsamaks, pigem vastupidi, neid hakatakse rohkemgi vihkama, kuid see viha peidetakse endasse ja jääb hõõguma. Üldjuhul kutsuvad vähemused ja muud kaitstavad grupid ise tuld enda peale – näiteks LGBT grupid käivadki sellest julgust saanuna teisi provotseerimas, nagu Tartu Rahu aastapäeval. Ka Tallinna tõrvikurongkäigul räuskasid aktivistid, kes kandsid plakateid armastusest, vihkavalt ja õelalt rongkäiguliste peale, olles ise vihaõhutajad.
See ongi halenaljakas, kuidas “sallijad” ja “armastajad” ise verise hambaga on. Eesti Inimõiguste keskus, kes ei kaitse mitte põhiinimõigusi, vaid vähemuste omi, nõuab eriti krõbedat vaenukõneseadust ohtra vanglakaristusega – ja Gulagi-ideoloogid peavad ennast veel inimõiguslasteks. See, et Eesti sotsid suukorvistamist nõuavad, pole ime, nad on ju veriste Marxi ja Lenini lapsed.
Olemuselt aga on kogu vaenukõnede vastane võitlus vähemalt selles kuues, milles esitlevad seda liberaalid ja vasakpoolsed, ise üks paras vaenu lõkkelepuhumine – inimesi kutsutakse ju üles inkvisitsioonile, ühisele hukkamõistmisele ja ristilöömisele. See võitlus tähendab pidevat valmisolekut, vaenlaste otsimist, nende ülesandmist, lömastamist – inimesed muudetakse vihasteks hukkajateks. Kui käib selline nõiajaht, on ühiskond pidevalt barrikaadidel, niheleb, otsib, tallab jalge alla… see kõik on väga kaugel armastusest, sallivusest, lepitamisest.
Seejuures on vasakliberaalide aetav poliitika just see, mis tekitab pingeid ja vaenu juurde. Kui riiki lastakse võõraid kogu maailmast, siis on kultuurikonflikt vältimatu. Tulijad toovad oma konfliktid kaasa, nagu näitasid Gaza sõjaga seotud meeleavaldused Euroopa tänavatel. Piiritu individuaalsete vabaduste vohamine, kus igaüks saab oma pahed nõrkused ja kapriisid inimõigusteks kuulutada, loob pingeid juurde.
Kui vaenukõnede vastu võitlemine oleks siiras, piirduks tõesti ainult üksikute “pahade” korralekutsumisega, siis saaks seda teha ka sõnavabaduse raames – Eestis on karistusseadustikus kõik tööriistad olemas. See aga on marksistlik võitlus, kus üllate ideede nimel hakatakse ojadena verd valama, vaenlast otsitakse (ja leitakse) juba kogu ühiskonnast, mida rohkem, seda uhkem. Kuna “vaenuõhutamise” eest karistatud inimesed, kes enam sõnavabadust kasutada ei saa, lähevad meelt avaldama tänavatele, kohtuvad ristilööjad ja ristilöödud juba seal…
Demokraatlik ühiskond ei vaja vihakõneseadusi, ta vajab sõnavabadust, mida “liberaalne demokraatia” aga on ründama asunud – Lääne liberaalses ühiskonnas pole enam arvamuste paljusust, teisitimõtlemist, vaba väljendust, seda ühiskonda suurkorvistatakse metsiku tempoga. Varasema “natsismi” asemel, mis antisemiitlikus liberaalses ühiskonnas enam ei kõlba, kasutatakse uut mõistet “Kremli mõjutegevus”, kus ehk veerandi reaalse “kremlismi” kõrval on kolm neljandikku oponentide meelevaldset sildistamist.
Uued Uudised