Eestis arvavad paljud siiamaani, et nn vaenukõneseadus on “pahade” jaoks, neid see ei puuduta. Nõukogude aja kogemus, mis on eestlastelgi endiselt olemas, näitas, et tsensuur puudutab kõiki.
Üks vana lugu räägib: “1937. aastal lausus üks tuttav kirjanik Aleksei Tolstoile: „Mis riik see on, mis inimesed need on? Sõidan trammiga, ainult kurvad ja ehmunud näod, keegi ei naera ega viska nalja.“ „Ei tea,“ vastas Tolstoi, „pole märganud. Mina olen näinud ainult lõbusaid ja rahuolevaid nägusid.“ Siis vaikis mõnda aega ja lisas: „Nii öelgegi edasi!“
Just nimelt see aeg, mil “valede” sõnade eest sai 25+5, naasebki Eestisse. Kui meil reguleerib “vihakõnet” juba karistusseadustik, siis selle karmistamine on sõnavabaduse laialdasem piiramine. Kui keegi lubab kedagi maha lüüa, siis saab ta juba praegugi paragrahvi kuklasse – uus seadus on ikka nende vastu, kes ütlevad, et neile ei meeldi see või teine areng. Ärgem unustagem, et sellesse seadusesse on kirjutatud ka vangla.
Räige on see, et taoliste seadustega kaasneb massiline “koputamine”. Seda on juba praegu Facebookis näha, kus blokk saadakse üldjuhul selle eest, et keegi kaebas ja postitaja tsenseeritakse “kommjuuniti standardite” rikkumise pärast. Edasi saab ainult hullemaks minna. Juba praegu rõõmustavad valitsuse toetajad sotsiaalmeedias eesseisva repressioonideaja üle, eriti üks sotsist “menševik”, kes on eriti elevil.
Vihakõneseadus aga toob tagasi kõik need jubedad ja vastikud mälestused, mis on paljudel veel Nõukogude ajast alles. Alles see oli, kui me rõõmustasime “avalikustamise” üle, kui pärast poolt sajandit tohtis öelda seda, mida mõtlesid. Nüüd on meelsuspolitsei ajad naasmas.
Uued Uudised