Elmar Vaheri intervjuu on pomm, mis lõhkas lõplikult müüdi Eesti riigikaitsest. Riigi relvaostja RKIKi uus juht tunnistab otse: sõjaks pole plaani, sidevahendeid ega kaitsevahendeid. Puuduvad raadiosaatjad, Falconi jaamad, situatsioonikeskus, mobilisatsiooniplaan ega teadmine, mida teha, kui 1. septembril sõda algab. Kevadtormi pole läbi mängitud. Pooled töötajad on naised, aga mis saab siis kui lasteaiad uksed kinni panevad?
See pole juhi vahetuse probleem. See on totaalne korralagedus, mis on kujunenud aastate jooksul, kui miljardid on voolanud läbi süsteemi, mis ei suuda isegi elementaarseid asju korda ajada. 2,4 miljardit eurot aastas. Ja tulemus? Organisatsioon, mille ainus eesmärk on aidata Andrus Merilol sõda võita, ei ole selleks valmis ega isegi mitte seal lähedal.
Vaher ise ütleb, et ei tea, kas korruptsiooniga on kõik hästi. Pärast nelja aastat meeletut raha pumpamist pole ühtegi juhtumit? See arusaam on kas naeruväärne või kohutavalt lihtsameelne. Madala palgaga ametnikud, kes hangivad sadade miljonite ja miljardite eest kaupu, on klassikaline korruptsioonilõks. Vaher räägib ausalt: ta ei oma ülevaadet. See on skandaalne.
“Uus luud” toob omakorda kaasa kaose. Võtmeinimesed lahkuvad massiliselt, organisatsioonis on rahulolematus ja “värin”. Struktuur raputatakse ümber, ent prioriteedid on endiselt segased. Endine politseijuht, kes ei ole riigikaitsespetsialist, seab prioriteediks “kodu korda tegemise”. Kiidame aususe eest, aga aeg saab peagi otsa.
See intervjuu tõestab üht: hiiglaslik kaitseeelarve ei muutu ega saagi muutuda reaalseks kaitsevõimeks praeguses süsteemis. Raha kulub, paberid on ilusad, Brüsselile raportid kenad – aga Eesti ei ole sõjaks valmis, ei ole kaitstud ega ole kaugeltki kindlates kätes.
Rahvas on petetud. Aeg on lõpetada see farss enne, kui on laibad taga.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.06.2026