08.09.2023
Eesti ehitusplatsidel kõlab vene keel ka nädalavahetustel. Pilt on illustratiivne.
Austria ja klassikalise muusika maailmapealinn Viin on üleilmse elamisväärseimate linnade edetabeli Global Liveability Ranking kümne parema hulgas olnud aastast 2015 ja esikoht on saadud neljal, teine koht kolmel korral. Austrias puhkusel käinud teavad, et see koht pole odav ja ka kinnisvara ostes küsitakse 30–40-ruutmeetrise pinnaga ja A/B/C- energiamärgisega uue korteri eest enamasti vahemikus 100 000 – 300 000 eurot. Teisalt ka Eestis, mis jääb nii elanike arvult kui ka sissetulekutelt Austriale alla, on sarnase kvaliteedi ja elupinnaga korterite hinnavahemik alates 78 000 eurost Raplamaal kuni 360 000 euroni Tallinnas. Viini elanike seas ei ole aga väga palju kinnisvara omanikke. Avastasin mõningase üllatusega, et umbes 75 protsenti linnaelanikest pesitseb rendipindadel, millest suurem osa, enam kui pool, on pealinna elamufondi või mittetulundusühingutest korteriühistute omandis.
Kui Eestis valitseb umbes selline arusaamine munitsipaalelamispinnast: «Munitsipaaleluase on mõeldud inimesele või perele, kes ei ole sotsiaalmajandusliku olukorra pärast võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama» (tsitaat Tallinna linna kodulehelt), siis Viinis jõudsid ühiskonna- ja linnaehitajad I maailmasõja järel sellisele järeldusele, et elamispind ei ole mitte kaup, vaid lausa inimõigus.
Väikese kõrvalepõikena: sarnaselt mõeldi kunagi ka siinmail, sest õigus eluasemele, madal korteriüür ja väike tasu kommunaalteenuste eest olid lausa sisse kirjutatud 1978. aasta Eesti NSV konstitutsiooni. Sääraseid õigusi, nagu siis, meie tänane põhiseadus ei sisalda ja ilmselt pole ka keeruline mõista, miks. Enne I maailmasõda ja pärast Austria-Ungari keisririigi lagunemist oli Viinis masendav olukord taskukohase elamispinna kättesaadavusega – umbes 300 000 inimest elas äärmiselt viletsates tingimustes. 1923. aastal käivitasid linnavõimud aga ambitsioonika munitsipaalehituse programmi, mida võib ulatuselt võrrelda Singapuri mastaapse linnaehitusega 1960. aastate algusest.
1923–1934 ehitati Gemeindebau majadesse 60 000 uut korterit, kuhu majutati 220 000 linnaelanikku. Suured elamukompleksid, mis kannavad ajastu vaimule vastavaid nimesid, nagu Karl-Marx-Hof (1933), aga ka George-Washington-Hof, Goethehof (1930) on toonase munitsipaalehituse tipptase ja siiani elamispindadena kasutuses, mis arhitektuurilt ja linnaruumi sobivuses ei jää alla Euroopa suurlinnade korterelamutele samal perioodil või isegi annavad neile silmad ette. Viini linnaehituse filosoofia ja praktika on äärmiselt nüansirikas, kuid läbiv tunnusjoon on praeguseni saksa kultuuriruumile omane põhjalik planeerimine ja ehitusprotsessi kontrollitud, kuid tõhus läbiviimine, tagamaks ehitise kompromissitu kvaliteet ja võimalikult pikk ekspluatatsiooniaeg.
Lisaks on Viini eripäraks asjaolu, et taskukohaseid rendipindu leiab kõigist linnaosadest, sealhulgas eliitelurajoonidest, mistõttu on kogukonnatunne, vaatamata erinevustele inimeste sissetulekutes, oluliselt sidusam, võrreldes teiste maailma suurlinnadega, kus võib leida nii eliitrajoone kui ka majanduslikult allakäinud slumme.
1,9-miljonilise linna elanikest pooled elavad täna kas munitsipaalkorterites või subsideeritud elamispindadel. Igal aastal kulutatakse ~ 400 miljonit eurot uutele arendusprojektidele ja elamufondi renoveerimisele, millest Austria riigi osa on ~ 250 miljonit eurot. See võimaldab ehitada ~ 7000 uut rendikorterit või renoveerida ~ 5000 rendipinda igal aastal.
Kõik ettevõetavad projektid, olgu munitsipaalehitised või eraviisiline kinnisvaraarendus, läbivad konkursi, kus valdkonna eksperdid hindavad järgmisi kriteeriume: a) majanduslikkus; b) ökoloogilisus; c) arhitektuur; d) sotsiaalne jätkusuutlikkus. Lisaks jagatakse 100 miljonit eurot toetusteks eluruumide üürnikele, kellele ka munitsipaalpindade rent on üle jõu käiv. Viini elupindade rendihinnad, võrreldes teiste maailma suurlinnadega, on aga suhteliselt mõõdukad – kõigi mugavustega linnakorteri baasrent ilma hooldus- ja kommunaaltasudeta oli 2021. aastal seisuga 5,81 eurot ruutmeeter, mis annab näiteks 30-ruutmeetrise linnakorteri baasrendiks ~ 175 eurot maailma kõige elamisväärseimas linnas. Linna elupinda saavad taotleda ELi kodanikud, kes on kohapeal elanud vähemalt kaks aastat ja kelle sissetulek ei ületa ~ 3400 eurot kuus (kahe inimese puhul ~ 5000 eurot ja lapsega pere puhul ~ 5700 eurot kuus).
Siinkohal tasub huvi tunda, millised on Tallinna linna kriteeriumid munitsipaaleluruumi taotlemiseks ja teisalt, kui palju inimesi kvalifitseeruks meil munitsipaalpindade taotlejaks Viini linna esitatavate kriteeriumite alusel juhul, kui neid rakendataks Tallinnas. Viini rendikortereid haldavad mittetulundusühingutest ühistud, eraomanikud või Viini linnavalitsuse elamufond Wohnfonds Wien, kelle bilansis on 1800 kortermaja ca 220 000 korteriga ja enam kui 5000 äripinda. Eraisikutest maja- ja korteriomanikke on linnas aga vastavalt 6 ja 14 protsenti, mis on Eesti mõistes suhteliselt tagasihoidlik arv. Loomulikult ei jõua siin üles loetleda kõiki Viini linnaehituse ja taskukohaste elupindade rajamisega seotud detaile, sest see valdkond alates idee tekkimisest ja planeerimisest kuni lindi läbilõikamise ja ehitise kasutussevõtmiseni on äärmiselt nüansirohke.
On arusaadav, et praegused võimalused ja ehituskvaliteet on tolle ajaga võrreldes, mil valmis suurem osa Eestis täna kasutuses olevatest elamispindadest, hoopis midagi muud. Hoolikalt läbimõeldud taskukohaste elamispindade laiaulatusliku ehitusprogrammiga kogu riigi ulatuses, alustades suurematest linnadest, nagu Tallinn või Tartu, lööme kaks ja tegelikult isegi mitu kärbest ühe hoobiga: a) see annab vajaliku tõuke meie majandusele eesseisvatel keerulistel aastatel; b) kaasajastab meie riigi elamispindu, muutes need säästlikuks ja energiatõhusaks; c) rikastab linna- ja maapiirkondade arhitektuurilist ilmet; d) protsessi käigus saame arendada ja juurutada välismaiseid või kohapeal väljatöötatud tipptehnoloogiaid kompetentse ehituse vallas, luues eeldusi insenertehnilise personali täienemiseks; e) tipptasemel insenertehniline personal omakorda suurendab riigi konkurentsivõimet, sest sarnaseid teadmisi ja oskusi vajatakse tippklassi elamispindade arendusteks ka meie naaberriikides, eeskätt Lätis ja Leedus, aga ka mujal, ja selles saavad osaleda Eesti ettevõtted.
Kõik mainitud positiivsed mõjud kogumis aga parandavad meie elukvaliteeti tervisenäitajate osas, alates vaimsest, lõpetades füüsilise tervisega, vähendades kulutusi tervishoiule ja tõenäoliselt ka kuritegevuse ohjamisel, kergitades tõhusalt meie inimarengu näitajaid. Ehk pöörab ka meie langev sündimus taas kasvule? Elame-näeme. Kunagi lauldi meil, et Lasnamägi tuleb peatada ja toona oli laulu sõnum täiesti omal kohal. Ehk aga arendaks taas terviklikumalt edasi sealt, kus omal ajal pooleli jäi? Ja mitte ainult Tallinna ja Lasnamäge, vaid kogu Eestit.
Vahur Luhtsalu, diplomaat ja kolumnist