Alates 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistest on laienenud haigutav lõhe institutsionaalse Euroopa, Brüsseli volinike, kohtunike ja tehnokraatide ning tõelise Euroopa vahel, kus inimesed töötavad, kasvatavad lapsi ja näevad vaeva, et oma häält nende nimel tehtud otsustes ära tunda.
Üks räägib „väärtustest” ja „progressist”, teine nõuab suveräänsust, turvalisust ja traditsioonide austamist. Lõhe nende kahe vahel muutub kuristikuks.
Hiljutine näide illustreerib seda lahutust suurepäraselt: Iirimaa presidendivalimised, mis toimusid ükskõiksuses ja rahva vihas. Ametlikult saavutas vasakpoolsete ja Sinn Féini toetatud kandidaat „ajaloolise triumfi”. Tegelikkuses näitas hääletus poliitilise süsteemi kui terviku massilist eitamist.
Iirimaa, demokraatliku kriisi peegel
Catherine Connollyt, kes valiti presidendiks enam kui 60% antud häältega, ülistati kui „süsteemivastast” tegelast. Kuid selle näilise võidu taga peitub palju paljastavam arv: 13% hääletussedelite tühistati või rikuti vabatahtlikult.
Ajalooline rekord, kümme korda suurem kui eelmistel valimistel. Need hääled ei olnud vead: need väljendasid organiseeritud ja teadlikku viha.
Sotsiaalvõrgustikes kutsusid paljud iirlased üles „tühjalt hääletama“, kriipsutades maha kõik nimed või kirjutades oma hääletussedelile umbusaldussõnumeid, näiteks „Demokraatiat pole“, „ELi marionetid“ või siis „Mitte ükski neist“.
Mõnes populaarses Dublini valimisringkonnas otsustas enam kui iga viies valija kõik kandidaadid otsekohe tagasi lükata.
See nähtus, mida kohalik meedia on püüdnud minimeerida, paljastab sügava lõhe sõnavabadusest ilma jäetud rahva ja eraldatud poliitilise eliidi vahel, isegi parteides, mis väidavad end olevat „muutused“ nagu Sinn Féin.
Populaarne viha ilma poliitilise väljundita
Iirimaa, mida on pikka aega peetud Euroopa liberalismi stabiilseks bastioniks, on omakorda sattumas turbulentsi tsooni.
Valijate viha ei väljendu ainult hääletuskastide juures: see on käärimas Dublini tänavatel, kus pärast riigi poolt majutatud migrantidega seotud juhtumeid puhkesid juhuslikud rahutused.
Võimud reageerivad põlguse või repressioonidega, kirjeldades valitsuse rändepoliitika kritiseerijaid kui “rassistlikke” või “äärmuslasi”.
Tulemus: vaikiv enamus pöördub hääletamisest kõrvale usutava alternatiivi puudumisel, samal ajal kui sihikindlam vähemus organiseerub oma tagasilükkamise demonstreerimiseks.
See tagasilükkamine, ehkki endiselt hajutatud, on hoiatuseks. Kasvav ei ole mitte populismi toetamine, vaid kollektiivne keeldumine lukustatuks peetavast poliitilisest süsteemist.
Vale diskursus “demokraatlikust taandumisest”
Selle üldise umbusaldusega silmitsi seistes räägivad Euroopa juhid “demokraatia kriisist” või “demokraatlikust langusest”.
Kuid see tehnokraatlik sõnavara varjab tegelikkust halvasti: inimesed ei pöördu ära demokraatiast, nad pöörduvad ära neist, kes väidavad end seda esindavat.
Kodanikud ei usu enam eliiti, kes selgitab neile professori toonil, kuidas nad peaksid hääletama „ühise hüve” poolt – samal ajal sulgedes immigratsiooni, energia või riikliku suveräänsuse debati piire.
See topeltkõne – demokraatia kaitsmine, samal ajal rahvast välja jättes – õõnestab Euroopa institutsioonide legitiimsust.
Kõikjal tekivad rahvaliikumised, mida juhivad valijad, kes ei tunne end enam ära ei progressiivses vasakpoolses ega aastakümneid võimul olnud tsentristlikes parteides.
Berliinist Roomani, Pariisist Dublinini on väljendatud sama väsimust: mandri väsimust, mis on väsinud ilma tema nõusolekuta valitsemisest.
Rahva Euroopa eliidi Euroopa vastu
Tänane ulatub Iirimaa juhtumist kaugemale. See on võitlus kahe demokraatiakontseptsiooni vahel – demos – rahvas – ja kratos – võim.
Eliit tahab säilitada oma kontrolli „stabiilsuse” nimel, mis on muutunud liikumatuse sünonüümiks. Rahvas nõuab taas oma saatuse peremeesteks olemist.
„„Ametlik Euroopa”, Brüsseli ja selle volinike Euroopa, pole veel kontrolli kaotanud.
Kuid olukord on muutumas.
Kui kodanikud eelistavad hääletussedelid maha kriipsutada, selle asemel et pealesurutud valikut heaks kiita, kui nad kirjutavad oma hääle kohta „Keegi teist ei esinda mind”, tähendab see, et võimu legitiimsus on juba mõranenud.
Kontinendi poliitiline tulevik ei pruugi otsustada institutsioonide hubastes koridorides, vaid inimtühjades hääletuskastides, rahulolematutel tänavatel ja unustatud maapiirkondades. Ja just siin sünnib ehk uuesti tõeline Euroopa – rahvaste, traditsioonide ja inimeste Euroopa, kes keelduvad vaikimast.
Allikas: Breizh-Info