Ilmselt ei eita keegi, et maailmal on tohutud lahendamist vajavad probleemid, mis vajaksid inimkonna ühist õla alla panekut, kuid sama kindel on seegi, et maailmas pole ühtegi apoliitilist ja ideoloogiatevaba rahvusvahelist või regionaalset organisatsiooni, kes suudaks ühendada laiu rahvamasse, sest kõik need on kaaperdatud mingite ideoloogiliste äärmuslaste poolt.
Ekstremistlikud tegelased, kes pingutavad teadlikult võitlusvahendite ja eesmärkidega üle, muudavad nii mõnegi ettevõtmise laiadele massidele vastikuks. Aga see on juba ideoloogide vana nõks – ilus ja õilis idee tuleb arendada maksimalismini ja muuta iseenda paroodiaks.
Ilmselt kaaperdavad palju selliseid ettevõtmisi selle maailma rikkad ja vägevad – kui miski väga pinda hakkab käima, siis proovitakse üritus algul naeruvääristada, kuid on ka võimalik see üle võtta ja rahulikumasse sängi suunata. Selleks sokutatakse sinna etteotsa omad inimesed, pakutakse palju raha, mille eest hiljem nõutakse “väikeseid vastuteeneid” ja lastakse maharahustatud aktsioonil raugeda. Hea näide on “roheline” Izmailova, kel lasti linnavalitsuse soojal toolil Reidi tee vastasest selle toetajaks maha rahuneda.
Üks kõige arutumaid võitlusi on praegune kliimavõitlus, mis meenutab Gorbatšovi alkoholismivastast võitlust Nõukogude Liidus, kui inimeste alkoholilembust hakati ravima eliitviinamarjaväljade maharaiumisega. Praegu raiutakse Maa päästmise nimel maha inimkonda toitvad majandused. Kogu “rohepöörasus” on täis abstraktseid vaenlasi (CO), asendustegevusi (koolilaste popipäevad reedeti), roosamnnalikke utoopiaid (energia ainult tuulest ja Päikesest), ebamõistlikku sundi ja lihtsalt lammutamist, mida reaalset asemele andmata.
On täitsa loomulik, et mõistusega inimesed sellise jaburusega kaasa ei lähe, üritus ei leia piisavat toetust, hakatakse kasutama repressiivmeetodeid ja lõpuks osutub kogu võitlus polpotlikuks vastaliste mahanottimiseks.
Igal juhul ütlevad praegu paljud tõsised loodus- ja keskkonnakaitsjad, et nemad sellise võitlusega kaasa ei lähe – on ka teisi võimalusi, näiteks prahi koristamine Maa päästmise seminaridel istumise asemel. Muide, kliimapööre toodabki tohutult asendustegevusi, millest absoluutne enamus Maad kuidagi ei aita.
Kliimavõitluse puhul on näha sedagi, et sellega on kaasa läinud raha- ja majandusmaailm, kes seni teenis suuri rahasid odava massitoodanguga – nüüd teenivad nad megakasumeid kliimameetmetest tingitud ülikalli toodanguga, mis tarbija kohe nägupidi mutta saadab, kuid kuna odavaid alternatiive lihtsalt enam ei lubata, siis tuleb oma vähene raha kalli “ökoloogilise” ellujäämisvajaduse alla matta.
Väga kõvasti on ära nullitud inimeste loomupärane empaatia sõja, nälja ja repressioonide eest põgenejate vastu. Seda ennekõike seetõttu, et üha enam püütakse kaotada vahet sõja- ja majanduspõgenike vahelt, illegaalne ja legaalne migratsioon võrdsustatakse samuti, mille tõttu on soodsa suhtumise saanud parema elu otsijad massiliselt liikvele läinud ning tegelikud hädalised, sõdade ja vaenu eest põgenejad, kaovad lihtsalt nende varju ära. Kui majanduspõgenikud oleks range migratsioonipoliitika kontrolli all, siis jaguks sõjapõgenikele rohkem võimalusi. Praegune massimigratsiooni ülistamine on tõeliste hädaliste nurkasurumine.
Inimesed tahaksid paljudes võitlustes osaleda, kuid ei saa, sest need on juba kaaperdatud tegelaste poolt, kellest on targem eemale hoida. Üks inimene kirjutabki sotsiaalmeedias järgmist.
“Ma tahaksin võidelda naiste eest, et nende elu oleks turvalisem, nad saaksid õiglast palka ja normaalse koha ühiskonnas, aga mul pole, kellega koos võidelda – seda võitlust juhivad pöetud peaga radikaalfeministidest meestevihkajad, kes näevad minus ennekõike “toksilist maskuliinsust”. Lihtsalt pole normaalseid naisi, kellelt küsida, kuidas meie, mehed, neid aidata saame, teemaga tegelevad ainult naiskomissarid.
Ma tahaksin võidelda loomade normaalse kohtlemise eest, kuid sedagi juhivad äärmuslased, kes nõuavad, et liha söövad mehed tuleks ilma jätta seksist ja õigusest järglasi saada. Samal ajal kui mina võitlen puuriloomade eest, loevad nemad minu lihasuutäisi ja seda maha ei taha. Ma toetaks ehk rohkem taimtoitlust, kui üks pretensioonikas vegan ei rikuks seltskonda sattudes terve laudkonna õhtusöögimelu ära.
Mul poleks midagi mistahes vähemuste vastu, seksigu nad kellega tahes või pistku kuhu tahes, kui nad ei nõuaks minult nende kiitmist kapist väljatuleku eest, nendega koos rõõmustamist ja nende fantaasiate normaalseks kuulutamist.
Igat vajalikku võitlust saaks pidada nii, et seda ei muudetaks ilmtingimata eelnevalt suurele osale inimestele kohustuseks ja seega peagi ka vastikuks. Kuna nii aga tehakse, siis jäävadki paljud inimesed õigetest võitlustest kõrvale.”
Nii juhivadki maailma päästmist praegu nagaanidega komissarid, rahamehed ja tühikargajad, päästetakse vihma käest räästa alla hüppamisega ning endastmõistetavalt jäävadki maailma probleemid nii lahendamata, sest mõistlik inimene ei leia endale toimivat ja südamelähedast väljundit.
Uued Uudised