Vaktsiinirepressioonid saavad sama vastuse kui Gorbatšovi halenaljakas “kuiv seadus”

Kui keegi võrdleb Euroopa Liitu (kuhu kuulub ka Eesti) Nõukogude Liiduga, tabab eurolojaliste südamerabandus, kuid paraku elab nõukaaeg Eesti jõuliselt edasi, saades tuge ka kunagise “raudse eesriide” tagant.

Kui Nõukogude liider Mihhail Gorbatšov algatas alkoholismivastase “kuiva seaduse”, täideti seda sellise ehtsovjetliku agarusega, et mindi lausa kirvega viinamarjaväljade kallale. Rahvas aga elas oma elu – kuigi kärakat oli vähe ja seda müüdi vaid kindlatel kellaaegadel, tarbimine aga oli üldse põlu all, joodi kättesaadud kraami varjatult.

Nii toodi pulmades, sünnipäevadel ja paljudel teistel pidustustel kangem kraam lauale morsi- või kohvikannudes ja joodi vastavalt ka tassidest või kruusidest. Joomata ei jäänud.

Nüüd on vaktsineerimiskampaania ja sellest tulenev repressiivne massikontroll saavutanud sama nõukoguliku staatuse. Näiteks on ühekordsed maskid enamikule inimestest korduvkasutatavad ja ka vaktsiinipassi kontrollimisest viilitakse kõrvale – piinlik on inimesi teenusest ilma jätta.

Sotsiaalmeedias on päris palju kirjeldusi, kuidas asjad praegu käivad – mõnel puhul ülepingutatult, teisalt jälle lõdvalt. Mõned neist.

“Käisin Tallinna ühes raamatupoes, mille juures on ka väike kohvik. Ostsin paar raamatut ja otsustasin siis kohvikus ühe kohvi juua. Kui olin kohvineiule oma soovi avaldanud, järgnes küsimus: “Kas teil vaktsineerimistõend on?” Ei hakanud vaidlema, õngitsesin rahakoti vahel juba kulunud paberi ja näitasin talle seda tema parima nägemise kauguselt (u 25 cm). Kohvineiu puuris oma digitaalse pilguga mu vastavat QR koodi ja ulatas siis kohvi. Kummaline, kust ta ta teadis, et see paber oli minu oma? Mingit QRi lugejat tal ka polnud. Kohvi, mis oli üsna maitsev, juues, jõudsin järeldusele, et ilmselt oli mul kokkupuude selgeltnägemise juhtumiga. Peaksin Ilmar Soomerele sellest teatama.”

“Pühapäeval läksime Kuivastu sadamas kolmekesi kohvikusse sööma… kuna minul vaktsineerimise tunnistus puudus, mulle serveerida ei tohtinud… olime siis lauas – kaks sõid, mina istusin niisama… Tõele au andes tundis teenindaja end silmnähtavalt ebamugavalt ja oleks ehk mulle isegi müünud, kui oleksin peale käinud… aga eks ta pidi järgima ettekirjutust, mis tehtud eeldusel, et inimesed lahkuvad, mitte ei jää lauda istuma.”

“Jagan siis ka oma eilset ilusat kogemust Tallinnas. Astusin sisse väiksesse kauplusse, kus oli enne mind üks klient, maskis naisterahvas, kes leti ääres vestles plastist näovisiiri kandva teenindajaga. Ootasin seni riiulitel kaupa uudistades, kuni klient sai teenindatud ja väljus ning astusin seejärel omakorda, ilma maskita, leti äärde. Minu ”Tere!” peale lendas visiir kiirelt leti alla ja reibas ”Tere, tere!” tuli vastu.”

Arutlemata tervishoiu teemal, tuleb nentida, et kui mingit asja üritatakse pähe määrida nõukogulikul moel, siis on ka vastureaktsioon antisovjetlik.

Nõukogude aega meenutab ka PortoRollo valitsus. BNS kirjutab: “Tervise- ja tööminister Tanel Kiige sõnul ei saavuta Eesti 22. septembriks soovitud vaktsineerituse taset ehk 70 protsenti täiskasvanud elanikkonnast.”

Plaan jääb seega täitmata ja seltsimees Kiige personaalküsimus tuleb parteikoosolekul päevakorda võtta.