24.07.2021
Kui tualettpaber veel defitsiit oli, siis nimetati selliseid väljaandeid peldikupaberiks. Pilt on illustratiivne.
Aegadel, mil peavoolumeediat oli vaja EKRE ründamiseks, nuumati see nii hullusti ära, et nüüd krabab ajakirjandus endale lisaks neljandale võimule ka kolm esimest: seadusandliku, täidesaateva ja kohtuvõimu.
Kuidas teisiti hinnata Eesti Päevalehe juhtkirja “Nakkusohtlik Anneli Ott tuleb valitsusest minema saata”? Ajakirjandus otsustab ministrite sobivuse ja töö jätkamise üle? Toimetused määravad juba ministreid?Juhtkiri ei väljenda ju mitte EPL-i taga olevate sotside ehk poliitilise jõu seisukohta, vaid just nimelt toimetuse oma.
“Kuigi tänane Eesti valitsus on vastumeelt mulle ja kindlasti veel paljudele, siis sellest hoolimata pole Delfi/EPL see, kes käsib mingit ministrit maha võtta. Nad on seda varem teinud ja üritanud ning ega nende jultumus pole kuskile kadunud. Antud juhul teemaks minister Anneli Ott, kes tuleks vasakpropagandistide arvates ametist tagasi kutsuda, kuna “ei ole vist ise vaktsineeritud ja ei soovi diskrimineerimist ühiskonnas,” kommenteerib Euroopa parlamendi saadik Jaak Madison. “Istuge edasi oma toimetuses ning leppige sellega, et valitsusi ei pane ametisse ega võta maha ajakirjanikud. Vähemalt normaalses riigis.”
Uutel Uudistel pole mingit põhjust ALDE-minister Anneli Otti Eesti Päevalehe räiges rünnakus toetada või mitte toetada, sealhulgas vaktsineerimise kontekstis. Küll aga tuleks teda kaitsta just selles lihtsas asjas: üks ajaleht pole otsustaja, kas minister jätkab või lahkub.
Ajakirjandus on neljas võim ja ühiskonna sanitar selles mõttes, et ta juhib tähelepanu ühiskonna kitsaskohtadele, kuid ta ei saa võtta endale kohtuvõimu õigust minister süüdi mõista ega seadusandliku võimu õigust teda tagandada.
Ükski minister ei ütle ju, et selle või teise väljaande peatoimetaja tuleb tagandada, sest ajaleht mürgitab ühiskonna meeli. Vasakpoolne ajaleht aga saadab julgelt ministreid erru – olgu kadunud!
Eesti ajakirjandus on niigi oma õigusi ülearu ülbelt kasutanud. Minister Marti Kuusiku puhul mõistis just meedia (teatud poliitiliste jõudude toel) ta süüdi ja sisuliselt ka hukkas (hävitatud maine ja pereelu), samas kui justiitsõiguslik kohus mõistis ta hiljem õigeks. See on tugev hoiatus selle eest, et ajakirjandusele ei tohi kohtuniku ja timuka rolli anda.
Kui Anneli Ott on milleski süüdi, siis otsustab koalitsioon, kas kutsub ta tagasi, või avaldab poliitiline opositsioon valijate nimel talle umbusaldust. Eesti Päevalehe hüäänid võivad küll hoiatavalt ulguda, aga puremine ei ole enam nende otsustada.
EPL-Delfi ei saa enam üldse aru, mis on ajakirjandus – nii on nad loonud mingi pioneeride faktikontrolli, mis labastab igasuguse tegeliku faktipõhisuse.