Eesti vasakliberaalne valitsus on otsustanud suukorvistada nii oma poliitilised oponendid kui ka ideoloogilised vastased ja algatas vaenukõneseaduse “kooskõlastamise”.
BNS vahendab: “Justiitsminister Kalle Laanet saatis neljapäeval kooskõlastusringile eelnõu, mis aitab kaitsta ühiskonda vaenu õhutamise ja vaenukuritegude kõige raskemate vormide eest – muudatus arvestab sõnavabaduse ning kõigi teiste põhiõiguste kaitsega.”
Laanet valetab: ükski vaenukõneseadus ei kaitse sõnavabadust ega teisi põhiõigusi – heaks näiteks on Soome kristlasest poliitik Päivi Räsänen, kelle vastu algatati aastaid kestnud kohtuasi Piibli tsiteerimise pärast. Ei sõna- ega südametunnistusevabadust.
“Eelnõu järgi oleks tulevikus kuriteona karistatavad raskemad juhud, kus keegi õhutab avalikult vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele inimeste rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, puude, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi tunnuse põhjal. Karistatav saab olema vaid selline tegevus, mis annab põhjust karta, et üleskutsele järgneb vägivald või see ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust. Muude süütegude puhul saab karistust raskendavaks asjaoluks see, kui teo motiiv on olnud vaen.”
Sellist vaenuõhutamist reguleerib juba praegune karistusseadustik – vaenukõneseadus on määratud vinti peale keerama ja sellega pannakse paika ideoloogilised piirid, sest kaitsma hakatakse ainult “vähemusi” vasakliberaalses mõistes, mitte näiteks rahvusmeelsust või kristlust, kelle pihta toimub palju verbaalseid rünnakuid. Näiteks Indrek Tarand on nõudnud “kodanlike natsionalistide” kuklamulgustamist.
Justiitsminister Kalle Laaneti sõnul ei ole karistusõigus mõeldud ühiskondliku moraali suunamiseks. Tema sõnul tuleb karistusõigusega reguleerida vaid hädavajalikku, kaitstes seejuures sõnavabadust. Samas nõuab vaenu õhutamise raskemate vormide karistamist meie põhiseadus.
Jällegi vale: vaenukõneseadusega suunatakse ühiskonna moraali selles suunas, et seal võetaks vastu vasakliberaalsed “uusväärtused” ja neid ei kritiseeritaks. Taas – sõnavabadust see ei kaitse, sest juba praegu ütleb Põhiseadus “Tsensuuri ei ole”, samas kui Delfi “faktikontrollijad” sulgevad sotsiaalmeedias suid väitega ” ei vasta kommjuuniti standarditele”.
„Uuel kujul kuriteokoosseis on mõeldud selleks, et võidelda ainult kõige raskemate vaenu õhutamise vormide vastu. See ei hõlma tavalisi kriitilisi ega šokeerivaid seisukohti. Ka ei takista muudatus väljendada oma seisukohti isegi siis, kui see võib mõnda ühiskonnagruppi solvata. Labasusele saab reageerida ühiskondliku hukkamõistuga või vajadusel tsiviilkorras kohtusse pöördudes, nagu see toimib ka praegu,“ sõnas justiitsminister Kalle Laanet.
See on lihtlabane tähelepanu kõrvalejuhtimine tegelikelt plaanidelt – näiteks Marrakechi rändepakti on sisse kirjutatud nõue, et ei tohi aktsepteerida rändevastaseid seisukohti ajakirjanduses. Massimigratsioon aga on kaasa toonud tohutult negatiivseid tagajärgi ning näiteks Saksamaal ja Rootsi takistatakse igati neist rääkimast, kusjuures keelatud on välismaiste kurjategijate puhul taustast rääkida.
Muidugi kasutab Reformierakond siin ära Ukraina sõja tausta, sidudes selle venelaste vaenuga ukrainlaste vastu – samas on just kõik juhtumid, kus ukrainlasi on rünnatud, ära lahendatud praeguste seadustega.
Praegu kehtivas õiguses on avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele väärteona karistatav vaid siis, kui sellega kaasneb oht inimese elule, tervisele või varale.
„See kriteerium on ebaõnnestunud ning muutnud vaenu õhutamise süüteokoosseisu näiliseks – vaenu õhutamise süütegu seisnebki just abstraktse ohu ja vaenamise fooni, mitte konkreetse ohuolukorra loomises. Seega kitsendab praegu kehtiv õigus vaenu õhutamise koosseisu põhjendamatult ega võimalda piisavalt jõuliselt reageerida olukordades, kus avalikul üleskutsel on potentsiaal avalikku korda oluliselt ohustada,“ tähendas justiitsminister.
Siit loeb välja, et keegi hakkab otsustama “abstraktse ohu ja vaenamise fooni” üle ja kui leiab, et see on olemas, järgneb käteväänamine. “Konkreetse olukorra loomine” on tegelikult ka praegu karistatav, aga nüüd tahetakse hakata karistama ka “mõtteroima” ehk “fooni loomise” eest – milliseid võimalusi annab see isehakanud tšekistidele.
Reformierakonnal ja tema puudlitel ei õnnestu varjata fakti, et nad valmistavad ette põhjalikku sõnavabaduse hukutamist. Seejuures pole Eestis olnud ühtegi “vaenuõhutust”, mille jaoks oleks sellist seadust vaja. Mary Kross küll õhutas vaenu rahvusmeelsete vastu, aga vähemalt rahvuskonservatiivid ei taha “krosside” jaoks eraldi vaenukõneseadust, piisab, kui prokuratuur praegugi korralikult tööd teeks.
Vaenukõneseadused ei ole üheski ühiskonnas loodetud efekti andnud – Weimari vabariigi vastav seadus aitas pigem Hitleri võimule, sest too kasutas seda tööriistana oma vastaste vastu. Sellised seadused ongi totalitarismi, mitte demokraatia koostisosa. Ka Lääne-Euroopas aina karmistatakse omi “vihakõneseadusi”, eriti sotsiaalmeedia vastu, ja seegi ei aita, sest võideldakse tagajärgede, mitte põhjustega.
Uued Uudised