Valetajate koalitsioonikokkuleppe riigikaitse osas puudub kaitsetahte tugevdamise moment

Kui lugeda kolme valetajaerakonna koalitsioonilepet, siis riigikaitsealastes lubadustes valitseb üldsõnalisus ja loosunglikkus, täpsemalt on välja toodud tehnilised üksikasjad, kuid täielikult puudub soov ja plaan tõsta kodanike kaitsetahet ja patriotismi, ning laiapõhjalist riigikaitset on käsitletud pigem institutsioonide koostööna, mitte elanikkonna prii tahtena.

“Avar julgeolekukäsitlus peab peegelduma põhiseaduslike institutsioonide, täidesaatva riigivõimu, kohaliku omavalitsuse üksuste, ettevõtete, organisatsioonide, kogukondade ja üksikisikute mõtlemises, valmisolekus, tegutsemises ja omavahelises koostöös” – selline kantseliitlik loosung ei tähenda sisuliselt mitte midagi.

Isegi Kaitseliidu ja selle algorganisatsioonide töö tõhustamist on kirjeldatud pigem kui vabatahtlike arvu kahekordistamist – ei mingeid viiteid patriotismi ja kaitsetahe tugevdamisele. Kaitsevõimekuste tugevdamine on tehtud justkui anonüümse sõjalise struktuuri, mitte aga ühe riigi ja rahva kaitseväe tarvis.

Ilmselt on õigus küünikutel, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et pärast valetajate koalitsioonikokkuleppe avaldamist ei taha keegi enam sellist riiki kaitsma minna, mis ta puupaljaks teeb. Nursipalu laiendusega minnakse kiiresti edasi, sealseid inimesi on mokaotsast mainitud, kuid üldise valetamise ja varasema teerullipoliitika tõttu ei maksa sealt ühtegi sõna uskuda.

Küsimus aga ongi kaitsetahtes – kui paljud inimesed tahavad kaitsta riiki, mis neid ei kaitse, vaid paljaks riisuda ja vaigistada kavatseb? Uue valedekoalitsiooni kõik ettevõtmised on suunatud eestluse ja rahvusriikluse vastu, aga ometigi on just eestlaste rahvuslik osa ainus tõsiseltvõetav ühiskonna osa, sest neil on mida kaitsta, ja see on kodumaa.

Eesti venelastest enamik on juba ammu paika pannud, kuhu kandub nende patriotism, ja seda on näha nii punatanki saagast kui ka 9. mai lilledeküllusest pronkssõduri juures. Ukrainlased ei põgenenud Eestisse selleks, et oma kodumaa asemel meie riiki kaitsta. Aafriklased ei võta ammugi relva Eesti kaitseks kätte, ega ka mingid inglisekeelsed sisserändajad. Rahvusmeelsed eestlased on ainus kaitsetahtega jõud ja neid tõrjutakse aktiivselt ühiskonnast välja.

Reformierakonna ja tema poliitpuudlite tahtmiseks näib olevat võõrutada rahvas oma kaitseväest, kasutades selleks vastandamist nagu Nursipalus ja Soodlas – kuigi inimesed mõistavad kaitsevajadust, ei suudeta koduta jäädes ikkagi oma riiki samavõrra armastada kui riiki, mis hoiab iga inimese kodu. Kohti, kus inimesed jalgu jäävad, tuleb ju nii rohepöörde (tuulikupargid) kui ka suurehitistega (Rail Baltic, kaevandused ja karjäärid) aina juurde.

Lõpptulemusena tahab Reformierakond muuta Kaitseväe oma eraarmeeks. Koalitsiooni kaitsepoliitika alajaotuses on mitmel korral mainitud “vastavalt Kaitseväe juhataja nõuandele” – ehk siis kujundatakse ühest inimesest sama, mis oli Laidoner Pätsile.

On ka kummalisi momente: “Tunnustame kaitseväelasi, kes on riigikaitse arengule kaasa aidanud vähemalt 25 aastat.” Kuna muid klausleid selle lausega kaasas ei käi, siis alla 25 aasta Kaitseväes teeninutel pole ilmselt valetajate koalitsioonilt tunnustust oodata.

Uued Uudised