Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Valikutest ja prioriteetidest: kas õigus saada kaalub üle teiste hädavajaduse?

-
21.07.2020
On selge, et mistahes abi antakse ennekõike neile, kes seda hädasti vajavad. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Terve meie elu koosneb valikutest, nii lühemas kui pikemas perspektiivis. Sunnitult ja paratamatult valime me kõik igapäevaselt kümneid ja kümneid kordi.

Kas osta kodumaine või Kataloonia tomat? Kas avada konto sebis või svedis? Kas pöörata vasakule või paremale või sõita otse? Kas panna jalga sinised või kollased sokid? Ja nõnda ikka edasi.

Suur osa valikutest on tühisemat laadi. Nende juures ei pea pikalt mõtlema ja võib suhteliselt valutult ka eksida. Ei ole ju eriline tragöödia, kui mõtlen seltskonnas, et oleks, krt, ikka pidanud sinised sokid panema.

Paljud valikud on aga põhimõttelisemat laadi ning nende juures eksimine võib hiljem kaasa tuua ebamugavusi või midagi veel hullemat.

Perekonnale autot valides võib näiteks kaalumisele tulla, kas valida madala kütusekuluga masin või selline, kuhu kõik lapsed ja lisaks ka vanaema sisse mahuvad. Mõlemat korraga ei saa. Üleüldse on haruharvad sellised valikud, kus tuleb otsus langetada kahe hea variandi vahel. Pahatihti tuleb hoopis valida kahest-kolmest halvast see kõige vähem halb.

Ja siin tulebki mängu selline mõiste, nagu prioriteet. Ehk maakeeli – mis on tähtsam, vajalikum, kasulikum. See prioriteetide järjestamine võib sageli olla paras peavalu. Kuid ometi tuleb seda teha, et hiljem ei peaks kahetsema.

Kas väikestest bensiiniarvetest saadav rõõm jääb kauaks kestma, kui ämm igapäevaselt kiunub, et teda kunagi kaasa ei võeta? Seda peab otsustama igaüks ise. Ise tuleb reastada prioriteedid.

Kujutlege üht perekonda, issi-emme ja kolm last. Võtame eelduseks, et pere eelarve on piiratud ja kuidagi ei saa endale lubada kõike, mida tahaks või vajaks. Ehk siis olukord, mis kehtib absoluutse enamuse perede kohta.

Isa (või ema) peab igapäevaselt tegema valikuid – kuhu, millele raha kulutada. Mida tahaks rohkem, aga eelkõige – mida on rohkem tarvis. Tuleb enesele teadvustada prioriteedid ning seada need pingeritta. Ja selle põhjal tuleb teha kõige raskem valik – millele MITTE kulutada.

Kõik kolm last on vanemate jaoks ühel pulgal, kõiki armastatakse ühtmoodi. Ehk hetkel populaarses kõnepruugis – valitsevad võrdsed õigused, võrdõiguslikkus. Kas normaalne lapsevanem lähtub oma valikute tegemisel ennekõike (või ainult) sellest võrdsusest?

Kas abiturient Peeter saab sama palju taskuraha, kui teises klassis õppiv Tiina? Või annab ema Peetrile sama palju süüa, kui viieaastasele Antsule? Ülima tõenäosusega mitte. Miks küll?

Põhjus on elementaarne ja arvatavasti kõigile arusaadav – lisaks võrdsetele õigustele eksisteerivad ka reaalsed ja objektiivsed vajadused. Õigused võivad kõigil ju ühesugused olla, kuid tegelikud vajadused on seda väga harva. Ning prioriteetide järjestamisel, valikute tegemisel tuleb esmajärjekorras lähtuda just neist vajadustest. Usun, et terve mõistusega lapsevanem nii ka teeb.

Kui vahendid on piiratud ning potentsiaalsel „kulureal“ on kolm positsiooni – Peeter tahab uut telefoni, Tiinale on vaja uut koolikotti ning Antsule on tarvis allergiaravimit – mille kasuks otsustavad issi-emme? Kõike ei saa mitte mingil juhul, üks või ka kaks last peavad ilma jääma. Kuidas te suhtuksite lapsevanematesse, kes sellises olukorras otsustavad Peetri telefoni kasuks?

Mulle meeldib metafoor, mis võrdleb riiki perekonnaga. Riik (valitsus ja parlament) on „issi-emme“ ning rahvas on laste rollis. Mõistliku ja moraalse riigi jaoks on kõik „lapsed“ võrdsed ja ühtmoodi armsad. Kuid mõistlik ja moraalne riik teab, tajub ning tunnistab samal ajal ka, et „laste“ vajadused on erinevad. Ning prioriteetide järjestamisel lähtub alati ja kompromissitult just nendest vajadustest.

On olemas ilmekas väljend „karjuv vajadus“. Me kõik teame, et ühiskonnas on inimesi ja inimgruppe, kelle vajadus ei ole enam isegi mitte karjuv, vaid pikast röökimisest kähisev. Me näeme neid aeg-ajalt heategevuslikes telesaadetes, loeme neist meediaveergudel, kohtame igapäevaelus. Ainult idioot või täielik mölakas suudaks mitte tajuda, et meie kõrval on hulk inimesi, kes on tõeliselt hädas.

Nagu ülalkirjeldatud perekonnas, nii ka meie suures peres, riigis, ei ole kunagi piisavalt vahendeid kõigeks, mida tahame ja isegi mitte kõigeks, mida hädasti vajame. See tähendab, et prioriteetide reastamisel on sügavalt amoraalne lähtuda mistahes muudest kriteeriumitest, kui reaalsete vajaduste akuutsusest.

Piiratud ressursside olukorras peaks ka rumalale kodanikule selge olema, et mistahes kulutus mistahes otstarbel tuleb kellegi teise arvelt. Kui jagame viis õuna seitsmele lapsele ning anname „igale“ lapsele ühe õuna, siis KAKS LAST JÄÄVAD ILMA.

See kehtib vääramatult ka riigieelarve jagamisel. Kuna kõigile ei jätku, siis ükskõik kellele andes – igal juhul jääb keegi ilma. See on objektiivne paratamatus ja seda ei ole võimalik muuta. Küll aga on sellises olukorras võimalik ja eetiline teha valik TEGELIKE VAJADUSTE, mitte aga võrdsete õiguste põhjal.

Minul ja naabri-Juhanil on absoluutselt võrdne õigus saada toetust katuse remondiks. Mina tahaks oma kahe aasta vanuse plekk-katuse teist värvi võõbata, Juhani Stalini-aegne katus laseb kolinaga läbi. Vabandan, aga sitta neist võrdsetest õigustest! Mina lihtsalt TAHAN toetust, Juhanil aga on seda hädasti TARVIS. Ja sellest, AINULT sellest peab lähtuma toetuse saamise otsustaja.

Meie kõigi inimlikud mured-hädad kuuluvad Sotsiaalministeeriumi mängumaale. Ja nagu me kõik teame, on sotsmini eelarve oluliselt väiksem kui oleks vaja kõigi hädade leevendamiseks. Seega – kordame veel – igal juhul jääb keegi ilma, kellegi mure lahendamata.

Kui ma küsin Sotsiaalministeeriumilt raha millegi jaoks, mida ma lihtsalt tahan, siis ma ju TEAN, et minu taotluse rahuldamise korral saan ma raha kellegi arvelt, kes seda hädasti vajab. Mida ütleb minu moraali kohta see, kui ma ilma reaalse hädavajadusete olen valmis küsima ja kasutama raha, millega saaks aidata mõnda objektiivselt suures hädas virelejat?

Mida ütleb toetuste üle otsustaja moraali kohta see, kui ta ANNABKI mulle selle raha?

Taimetoitlastel, lameda maa uskujatel, homoseksuaalidel, punkaritel, budistidel, futuristidel ja kõigil teistelgi on absoluutne ja vääramatu õigus oma seisukohti ja maailmavaateid kuitahes laialdaselt propageerida ning levitada.

Kas see ÕIGUS aga kaalub üles puuetega inimeste, üksikute vanurite, rängalt haigete või nälgivate laste VAJADUSE abi järele?

Mistahes sooideoloogia või võrdsuspropaganda levitamiseks ühisest rahakotist toetuse küsija ju TEAB, et seda sama raha niigi ei jätku neile, kes seda eluliselt vajavad. Kuidas üldse lubab nende südametunnistus sellist taotlust esitada, vastu võtmisest rääkimata?

Kõik minu vähesed gei-lesbituttavad on ääretult sümpaatsed, normaalse mõtlemisega empaatilised inimesed. Kust on kokku tulnud need kodanikud, kes moodustavad asjakohaseid „esindusorganisatsioone“, mis on minetanud igasuguse inimlikkuse ja eetika, olles valmis oma lendlehti, paraade või festivale rahastama haigete vanurite ja puudega laste arvelt? Ning lausa NÕUAVAD seda!

Priit Tali, kolumnist