Alar Laneman – mees, kes teab, kuidas kodumaad kaitsta

Alar Laneman

Brigaadikindral Alar Lanemani arvates on poliitika edukuse hindamine tegelikult imelihtne – see on edukas siis, kui eestlaste arv meie maal kasvab. See on edukas siis, kui meie emadel ja isadel on kindlus, et nende laste elu saab olema parem kui neil endil täna. See on edukas siis, kui kasvab meie elatustase ja turvalisus. Poliitik on oma rahva teenistuses.

Alar on sündinud Vändras, lõpetanud Pärnu Koidula kooli ja teeninud kümme aastat Nõukogude Armees. Sõjandus on paelunud teda oma selguse ja funktsionaalse lähenemisega. Võib-olla paljud seda ei mõista, kuid sõjaväeteenistusel ja kõigel sõjandusega seonduval on ka oma romantiline aspekt. Okupatsioonipäevil oli muidugi võimalik valida vaid Nõukogude Armees teenimine, kuid just sel ajal soovis NL oma relvajõududesse rohkem nn rahvuslikke kaadreid ja see tegi teenistusse astumise eestlaste jaoks suhteliselt kergeks; vastu tuldi ka Alari tingimusele, et teenistus toimuks Eesti pinnal.

Võtmetegelane Eesti kaitseväe taasloomisel

Kui Eesti taasiseseisvus, osales Alar kindral Ants Laaneotsa kutsel esimestest päevadest peale Eesti Kaitseväe taasloomisel. Ta on teeninud kompanii-, pataljoni- ja erinevate staapide ülemana. Ta on olnud meie kolme Balti riigi ühise esimese rahvusvahelise üksuse Baltbat esimene ülem, ka oli ta esimene ülem Paldiski rahuvalveüksuste koolituskeskuses. Alar õppis aastatel 1999-2001 Rootsi Rahvuslikus Kaitsekolledžis ja lõpetas 2007. aastal esimese eesti ohvitserina Londonis Kuningliku Kaitseuuringute Kolledži. Teenistuse lõpuks oli ta Kaitseväe peastaabi ülem ja Kaitseväe Operatiivülem.

„Mõeldes tagasi senisele teenistuskäigule, on olnud au ja rõõm olla meie riigi kaitsevõime pöördeliste arengute juures,“ ütleb Alar.

Esimesed rahvusvahelised missioonid ja üksuste ettevalmistamine nendeks, esimene rahvusvaheline üksus BALTBAT, need kõik olid teerajajad meie kaitseväele rahvusvahelisele tasandile. Seal algas ka inglise keele õpe, ÜRO ja NATO tööprotseduuride koolitus, ühisõppused teiste riikide relvajõududega. Esimene ESTPLA üksus moodustati ebastandardselt – ohvitserid olid allohvitseride rollis ja allohvitserid sõduri ametikohtadel. Rühma eesmärk oli anda meie kaitseväele kiiresti kogemusega koolitajaid. Paljud selle rühma mehed on senini teenistuses, sealt on välja kasvanud nii pataljoniülem, sõjaväe diplomaat kui ka presidendi käsundusohvitser. Sellest ajast on pärit ka meie meeste esimene sõjakogemus, kui Horvaatia võttis äkkpealetungiga tagasi oma serblastele kaotatud territooriumi ja lahingud liikusid läbi meie poiste üksuse vastutusala.

Alar on kohtunud kuningate, kuningannade, presidentide ja teiste kuninglike või väga tähtsate isikutega. Üllatavalt on nende ühiseks jooneks olnud alati vahetu käitumine ja lugupidamine ümbritseva vastu, rääkimata sõbralikust huumorimeelest. Alarile on eriti jäänud meelde USA presidendi George W. Bushi külaskäik Eestisse 2006. aastal. Vahetult enne tema külaskäiku käis Alar oma kolleegi kutsel USA-s ja viibis ka Texase osariigis Fort Hoodi baasis, mille lähedal on presidendi rantšo. Tallinnas õnnestus presidendiga kohtuda tema korraldatud lõunasöögil, kus Alar mainis, et tuli just Texasest ja loomulikult järgnes põgus selleteemaline vestlus.

NATO ja EL-iga liitumine langes aega, mil Alar oli Kaitsejõudude Peastaabi ülem. See andis jällegi täiest unikaalse kogemuse, kuidas integreerida meie kaitseväge suurde rahvusvahelisse struktuuri. Peamine õppetund tollest perioodist on selge – eduka integreerumise aluseks on lähtumine oma rahvuslikest eesmärkidest koos oskusega võtta arvesse ka partnerite vajadusi ja võimalusi. Ja teadmine – kingitusi ei tehta.

Arendab Eesti kaitsetööstust ja Pärnu piirkonda

Alaril on olnud põnev võimalus aidata kaasa meie kaitsetööstuse arendamisele Eesti Kaitsetööstuse liidus töötades. Side kaitsetööstusega on tänaseni säilinud MILREM Robotics-i kaudu. See on n-ö tulevikumasinaid loov Eesti ettevõte, mis on suutnud kujuneda arengut vedavaks jõuks ja käivitanud väga eduka ning geograafiliselt ulatusliku haardega rahvusvahelise koostöö. Lisaks on Alar kasutanud võimalust töötada õpetajana, alguses just kasvuraskustega noorte õpetajana.

Alar on pärast viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi Paikuse osavallakogu ja Pärnu piirkondliku arengu komisjoni liige. Ta on Kaitseliidu ja reservohvitseride kogu liige, samuti kuulub ta koos teiste teenistusest reservi või erru läinud kõrgemate ohvitseridega seltsingusse, mille eesmärk on oma kogemuste edasiandmine meie riigi ja kaitsevõime arengu toetamiseks.

Alar arvab, et Eesti poliitikategemise juures on praegu üheks probleemiks liigtõsine lähenemine. „Nii tõsine, et tegelikult moondub see irooniaks, sest poliitika peamine sisuline eesmärk unustatakse täielikult ära. Poliitiline tegevus on muutunud võitluseks võimu pärast. Oleme unustamas, et võim on vaid üks instrumentidest, mis rahva arengule kaasa peaks aitama,“ ütleb Alar.

Alari iseloomustamiseks sobib hästi tema kunagise teenistuskaaslase Einar Laigna meenutus selle kohta, kuidas Alar kord ühele ebaausale teole ahvatlemise peale ütles: „Raha saab otsa, aga häbi jääb.”

„Kõrgeid ameteid kiputakse inimeste ja eriti nende ametikandjate eneste poolt üle tähtsustama. Kuid kõrge amet on lihtsalt üks teistsugune töö. Pöördelisi sündmusi mõistame me tihti alles pärast nende sündmuste möödumist, mil hindame neid kujunenud olukorrast või tulemusest lähtudes,” räägib Alar. Kaitseväe algaastatel tekkis tal mitu keerulist ja riskantset olukorda, kuid ta ise märgib, et eks nii oli see kõigil, kes tol ajal Kaitseväes ja mujal jõuametites teenisid.

„Inimene peab tegema tööd oma vajaduste rahuldamiseks, mitte elama töötegemise nimel,” ütleb Alar. Hobidega kipubki olema nii, et töö tegemiseks tuleb aega oskuslikult planeerida.

Ta on jäänud sõbraks laskespordiga. Nooruses oli tema lemmikala maadlus. Tänu abikaasale on ta jõudnud ka tennise ja mäesuusatamise juurde.

Eeskujuks Singapuri kiire areng

Alar on aastaid hobi korras tegelenud ka jahindusega. See on hoidnud sidet loodusega ja aidanud püsida reaalse elu tasandil. Alar usub, et iga mees, ja ka naine, peab teadma, kuidas tuleb toit meie lauale ja oskama sellega ka ise toime tulla. „Meie urbaniseerunud mugav elu sõltub tehnoloogiast, aga turbulentne maailm võib selle mugavuse ühel hetkel lõpetada või seda tugevalt kärpida. Samuti õpetab see vastutustunnet ja austust elu vastu.“

Teenistuse käigus ja hiljem on tal olnud võimalus elada pikki perioode välismaal ja ka palju reisida. Alari tõdemusel vastab tõele, et kodust eemal mõistad oma maa ja rahva väärtust eriti selgelt. Väga eredalt on jäänud meelde Singapur – huvitav maa ja fantastiline areng kolmanda maailma ridades. 30 aastaga on jõutud rahva jõukuse, arengu ja rahulolunäitajate poolest maailma tippu.
Alar: „Kui nemad suutsid, siis miks ei peaks see meile jõukohane olema? Kindlasti ongi, kui seame sarnaselt nendega keskmesse oma rahva ja tema vajadused. Ja kui poliitikategemise asemel on esikohal mitte ideoloogia, vaid eesti rahva vajadused nii majanduse kui ka kultuuri vallas. Tugev ja rikas rahvas on kindlaim tee püsimajäämiseks. Hinnanguid meie ametnikele ei peaks antama mitte nende endi seletuste alusel, vaid nende töö tulemuste põhjal. Nii nagu Singapuris. Siis ei tule meil ette põllul sünnitajaid ega pea meie pereisad otsima tööd kodust eemal.“

Kommentaarid