Anti Poolamets: „Isamaalist tööd olen alati teinud, see on täna sama vajalik kui laulva revolutsiooni ajal“

Perekond Poolamets

Rahvusriigi eest seisev Kulina mõisa taastaja Anti Poolamets naudib maaelu, kus lastel on lusti, endal hing puhkab ja tööd jätkub. Ta võitleb rahvusriigi püsimise ja regionaalse tasakaalustatuse eest, et kogu Eesti elu ei koonduks Tallinna.

Millised on olnud vastukajad teie tegevusele Kulina mõisa taastamisel ja virulaseks hakkamisel?

Mõisa taastamine on tekitanud huvi ja kaasaelamist. Kõige rohkem hoiavad meile pöialt ajaloosõbrad ja Kulina kooli vilistlased, kes rõõmustasid väga, kui kuulsid, et 15 aastat tühjana seisnud vana koolimaja sai uue hingamise.

Aga hea oli tunda, et Lääne-Virumaale asudes teati mind juba üllatavalt hästi. Palju oli kaasaelajaid minu tele- ja raadioesinemistele. Astuti koguni kohvikus ligi ja suruti kätt. Selliselt tuligi EKRE-le Lääne-Virumaalt tubli toetus juba eelmistel Riigikogu valimistel ning mind usaldas oma häälega 2080 valijat. Seekord loodame EKRE esindaja Lääne-Virust kindlasti Riigikokku viia, sest meie toetus on mitmekordistunud. Selleks annab kindlust meie kõrgetasemeline kandidaatide nimekiri, kust leiame ajaloolasi, juriste, majandus- ja juhtimiseksperte, tippajakirjaniku, kalandus- ja turunduseksperdi ning reservohvitseri.

Kuidas linlasena maale kolimine mõjus?

Nii mulle kui abikaasale on maaelu hingelähedane. Tallinnast kippusime mõlemad maale, sest maal on täiskasvanutel ruumi ja lastel lusti, hing puhkab ja saab alati maatööle käed külge panna. Ajaloolase ja muinsuskaitsja meelsusega inimesena valutab mu süda, kui näen lagunevaid ajaloolisi hooneid. Leidsin, et võiksin oma jõududega ka mõne ajaloolise hoone päästa ja ühtlasi edendada pärandkultuuri ning tegeleda ettevõtlusega.

Pole ju paremat paika koolituste tegemiseks, kui minna paariks päevaks maale, kus ükski asi ei sega.

Olete korraldanud mõisas hulganisti üritusi ka lastele. Eriti populaarsed on teie hobused.

Kõige rohkem rõõmu ongi siis, kui saame teha üritusi lastele ja noortele – olgu need siis kooli- või lasteaiapeod, kodutütarde üritused või riigikaitseõpilaste laagrid.

Sel talvel on palju möllu olnud saanisõitudega – läbi lume tuiskamine paneb igaühe end lapsemeelsena tundma. Loomapidamine käib meie jaoks maaelu juurde. Tahame kaasa aidata tori hobusetõu säilimisele ning luua hobupärimuse keskuse, et säiliksid hobustega seotud oskused. Ainuüksi hobuse rakendamine nõuab kõvasti harjutamist. Panna reed, saanid ja vankrid sõitma ning omandada kutsarioskused – see on põnev!

Ometi pole mõisaelu kaugeltki Su ainus tegevus, oled ka õppejõud ja ettevõtja. Isegi raamatuid kirjutanud ja filme teinud.

Ma olen peamiselt tegelenud raamatute kirjastamise ja koolitustega. Olen kirjutanud Tallinna kohta turismiraamatu ja loodan, et varsti teen sellise ka Lääne-Virumaast. Teiseks suunaks on muidugi poliitika ja võin juba hakata tegema reklaami tähtsale saksa autori teosele, mis avab Euroopat üle ujutava massiimmigratsiooni telgitaguseid. Veebruaris peaks trükisoe raamat raamatupoodidesse jõudma. Ja kes siis ikka teeb, kui ise ei tee? Sel põhjusel hakkasin tegema ka filme ning esimeseks pikaks dokumentaalfilmiks sai „Sõda rahu ajal”, mis annab ülevaate Venemaa infosõja meetoditest nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. Filmi tegin riigikaitseõpilastele õppevahendiks. Kui Ossinovski sai haridusministriks, kadus ministeeriumisse saadetud film kui tina tuhka ja koolidesse ei jõudnudki.

Õiguse ja ajaloo õppejõuna alustasin Sisekaitseakadeemias juba eelmise kümnendi alguses. Täna teen õpetajatööd riigikaitsetunde andes. Riigikaitseõppe ja ajateenistuse läbinud noori mehi enam lumehelbekesteks pidada ei saa.

Poliitikas hoiad selget rahvuslikku joont. Kuidas selline maailmavaade on kujunenud?

Tallinna elanikuna nägin kogu aeg, kuidas eesti rahvas oma kodumaalt välja tõrjutakse. Ümberringi nägime tohutult nõukogude sõdureid, lammutati kvartalite kaupa eestlaste põliseid linnaosasid ja asendati need okupatsiooniarmee ohvitseride ja sõjatehaste tööliste majamürakatega. Isa ei jätnud naljalt ühtki Ameerika Hääle saadet vahele ja nii algas ning lõppes iga päev segajate üürgamise ja justkui teispoolsusest tuleva diktori häälega. Need sõnumid toitsid hinge.

Laulva revolutsiooni ajal lõin kaasa kõigis tähtsates ettevõtmistes. Olin Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige, asutasin koolis sõpradega Rahvarinde toetusrühma ja olime Rahvarinde asutamiskongressi delegaadid. Ülikooli astudes hakkasin koos professor Sulev Vahtrega registreerima Tartu Ülikooli peahoones Eesti Kodanike komiteede jaoks kodanikke. Muidugi lõime ka Kaitseliidus juba 1990. aastal kaasa ning 1991. aasta augustis valvasime ajalootudengite rühmaga raadio- ja telemaja. Siiani on meeles soomukite kolin barrikaadide juures. Isamaalist tööd olen alati teinud ja näen, et see on täna sama vajalik kui laulva revolutsiooni ajal.

Mis on valimistel Sinu põhilised teemad ja mille eest valituks osutudes seisad?

Seisan rahvusriigi püsimise, julgeoleku, majanduskasvu ja regionaalse tasakaalustatuse eest, et kogu Eesti elu ei koonduks Tallinna.

Tahan tõmmata pidurit sellistele rumalustele nagu ÜRO migratsioonipakt, mis kirjutati alla justkui Strasbourgi jõuluküla mõrvade tähistamiseks. Nõuan aktsiisipoliitika ümbervaatamist, sest sadade miljonite eurode kaotus piirikaubanduses annab riigieelarves tugevalt tunda. Tahan seista ettevõtliku Eesti eest igas mõttes – et meie haridussüsteem ei kasvataks lumehelbekesi ning et ettevõtlus oleks au sees.

Me ei peaks trügima viie kallima Euroopa riigi hulka. Tahan parandada õigussüsteemi toimimist, et kohtuasjad lahendataks kiiremini, et inkassofirmad ja kohtutäiturid ei saaks võtta inimestelt viimast.

Mis Sa arvad, mis põhjustel on Eesti ühiskond kaldunud kunagisest sihist kõrvale?

Eesti Põhiseadus annab edasi Eesti riigi mõtte, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. See tähendabki, et Eesti on rahvusriik, eestlaste rahvuskodu, kus saame jääda püsima.

Globalistide surve rahvusriikide vastu on murendanud Eestit tükk tüki haaval mitme aastakümne jooksul, kohati märkamatult, nagu näiteks ajakirjanduse ülevõtmine vasakliberaalide poolt. Nii nemad kui ka vasakliberaalsete poliitikute klann on tegelenud pidevalt rahvusluse materdamise ja isamaalisuse väljatõrjumisega, kuni selleni välja, et hümn jäetakse mängimata või rukkilill tembeldatakse natslikuks.

Igapäevaselt näeme, kuidas meie kaubanduskeskustes, ülikoolides ja avalikus ruumis kaiguvad vene ja inglise keel, nagu keeleseadust polekski olemaski.

Erakonnad on saanud aastate jooksul palju raha välismaalt ning see on määranud varakult nende kõrvalekaldumise rahvusriigi suunalt. Isamaad rahastas Konrad Adenaueri fond ja mitmed Sorose fondi tüüpi asutused ning tagajärjeks on „avatud rahvuslus” ning allakäigutrepp, alates mittekodanikele valimisõiguse andmisest kohalikel valimistel, elamislubade müügist kuni selleni, et nende endine esimees Margus Tsahkna käis mööda Eestit ringi kohalikele islamipagulasi kaela määrimas. Sotsidest kui rahvusriigi vaenlastest pole mõtet rääkidagi. Mina ei ole sellise ENSV-stumisega nõus, tahan normaalset rahvusriiki!

Kommentaarid