Jaak Madison – noor mees vana kalana poliitikavees

Jaak Madison on aktiivne EKRE poliitik, kes on sageli väljaspool Eestit konservatiivset maailmapoliitikat ajamas.

Kui Jaak Madison nelja aasta eest Riigikokku valiti, oli ta suurema osa Eesti jaoks tundmatu. Tänaseks on Albu noormehest saanud Eesti üks tuntumaid, töökamaid ja võitlusvõimelisemaid poliitikuid.

Intervjuus räägib Madison, kuidas EKRE on toonud Toompeale tõelise poliitilise debati, kuidas oleks võimalik lahendada demograafilised väljakutsed ja milline peab olema Eesti immigratsioonipoliitika.

Milliseks hindad Eesti poliitikute oskust pidada poliitilist diskussiooni?

Olulisi küsimusi parlamendi kõnetoolis välditakse ja seda peetakse normaalseks. Poliitiline kultuur on meil siiski parem kui Gruusias või Ukrainas, kus rahvasaadikud võivad käsipidi kisklema minna.

EKRE tõi parlamenti kriitilise diskussiooni. Seda võib nimetada Briti stiiliks, kus väitluste ja vaidluste tulemused suunavad ka otsuste tegemist. Nii areneb poliitiliste diskussioonide pidamise oskus pikemas perspektiivis.

Oled õppinud ja uurinud Põhjamaade ajalugu. Kas Eesti kuulub Baltikumi või Põhja-Euroopasse?

Geograafiliselt ja ajalooliselt kuulume Baltikumi, kuigi Leedu tegevus ei kattu sageli teiste Balti riikide suunaga. Soometki peeti enne Teist maailmasõda pigem Baltimaadesse kuuluvaks ning lähenemine Skandinaaviale sai hoo sisse pärast sõda. Skandinaavia kultuuriruumi kuulusime Rootsi ülemvõimu ajal.

Imagoloogiliselt võib Eestile olla hea näidata end Põhjamaade osana. Samas näeme, kuidas Skandinaavia vasakpoolne mudel ei tegele iibeküsimusega. Mulle meeldiks, kui kahe või kolme põlvkonna pärast võiksime rääkida Põhjalast, kus on loomulik positiivne iive, tugev kaitsevõime, arenenud rahvuskultuur ja õiglane sotsiaalsüsteem. Paraku ei liigu Rootsi selles suunas. Pigem loodetakse, et immigrandid ja võõrtööjõud lahendavad kõik majandusprobleemid. Tundub aga, et kogu Euroopa hakkab tasapisi ärkama.
Soovitad lugeda Michel Houllebecq’i teost „Platvorm“, mis räägib loo tüüpilisest üksikust, enesele elavast eurooplasest. Kuidas muudaksid eurooplaste ja eestlaste elustiili? Milline oleks see „präänik“, mis aitaks eestlastel saada lapsi ja mitte vaid 1-2, vaid rohkem?
Praegu on Eesti peredes keskmiselt 1,9 last, iibe tõstmiseks on vaja 2,1. Eesmärgi saavutamine pole sugugi võimatu. Käsu korras ei saa kedagi panna sigima, aga noortele peredele saab teha maksusoodustusi. Meie pakume välja tulumaksusoodustust iga lapse pealt. Riik peaks toetama ka kodu soetamisel – aluseks võetaks keskmine leibkonna kodulaenu suurus ning iga lapse sünniga kustutataks 25% laenusummast. Kui saame selle ellu viia, siis ehk on 30 aasta pärast kolmelapselised pered tavalised.

Meile räägitakse, et massiimmigratsioon ei hakka kunagi Eestit puudutama ja meie sellega seonduvad hirmud on asjatud.

Küsimus ei ole selles, kas see meid puudutab, vaid millal see meid puudutab. Elamiskõlbulikku maad ei tule juurde, vaid jääb aina vähemaks. Muidugi ei tule miljonid immigrandid meie piirkonda homme, ent me ei pea mõtlema ainult homsele, vaid ka sellele, mis hakkab toimuma 10 ja 50 aasta pärast. Peame riigi ja rahvana väga hoolikalt vaatama, milliste rahvusvaheliste organisatsioonide ja poliitikatega me end seome ja milliseid kohustusi võtame. Mitte ühtegi teist riiki või rahvusvahelist organisatsiooni ei huvita Eesti iseseisvus või eesti rahva püsimine.
Paraku ei saa paljud Eesti poliitikud sellest aru. Usutakse sinisilmselt „lääne ekspertide“ soovitusi ja nõuandeid, andmata endale aru, et ka iga ekspert esindab oma riiki, rahvast või ideoloogiat. Näiteks sellist ideoloogiat, mida Eestis esindavad sotsiaaldemokraadid, kelle arvates ei ole rahvustel tänapäeva maailmas üldse mingit kohta.

Prognoosin, et juba umbes poolesaja aasta pärast ei saa me enam rääkida sellisest Lääne-Euroopast, nagu me seda täna teame. Praeguste demograafiliste protsesside jätkudes elab praeguse Saksamaa territooriumil 2100. aastal umbes 35 miljonit sakslast ja 40 miljonit mittesakslast. Selleks ajaks võib immigrantide jaoks muutuda atraktiivseks ka Ida-Euroopa, mis on seni suutnud säilitada oma rahvuskultuuri.

Kuidas tuua eestlased tagasi? Kuidas kanda hoolt oma rahvuskaaslaste eest maailmas?

Eestlasi on nii vähe, et me peaksime püüdma välismaale läinud inimesi tagasi meelitada. Kui see kohe ei õnnestugi, siis tuleb teha kõik selleks, et nad eestlust ei hülgaks. Võib-olla otsustavad nende lapsed ühel päeval koju naasta.

Mulle on südamelähedane Venemaa ja Ukraina eestlaste olukord. Paraku ei läheta meie riik pärast Krimmi okupeerimist Venemaa poolt 2014. aastal sealsetesse eesti asundustesse enam emakeele õpetajaid, sest nii justkui tunnustaksime okupatsiooni. Samas, kas kujutame ette, et näiteks Läänes elavad väliseestlased oleksid 20. sajandi teisel poolel eiranud kontakte kodu-Eestis elavate sugulastega, kuna nõnda oleksid nad tunnustanud nõukogude võimu?

Kas oled märganud muutusi riikliku meedia retoorikas, mis puudutab rahvuslasi, konservatiive?

Omariikluse pooldajate sildistamine sai alguse juba Euroopa Liiduga liitumise ajal. Edasi on läinud ainult hullemaks. Praegu peetakse juba igasugust kriitikat Euroopa Liidus toimuva suhtes „Kremli jutupunktiks“. Loomulikult on arusaadav, et Euroopa Liit kui institsioon üritab end igal võimalikul moel kehtestada – ikka selleks, et mitte keegi ei hakkaks kahtlema selle legitiimsuses. Küll aga paneb hämmastama Eesti poliitikute ja euroametnike lödipükslus.

Eesti huvide eest ei võidelda, sest see on ebamugav. Kõik eurodirektiividest tulenevad seadused surutakse Riigikogus küsimusi esitamata võimuliidu häältega läbi. EKRE on sisuliselt ainus, kes julgeb küsida, kas need seadusmuudatused on Eesti jaoks kasulikud või kahjulikud.

Vanemad kolleegid on öelnud, et praegune ideoloogiline surve hakkab meenutama okupatsiooniaegset õhkkonda. Tavainimene ei taju seda survet, sest poes on ju kaupa saada ja piirid on reisimiseks lahti. Präänik on nii magus, et piitsa ei panda tähele või kannatatakse ära. EKRE aga ei ole nõus sellega, et eestlasi nagu konnasid pikkamööda, vee temperatuuri tasakesi tõstes surnuks keedetakse.

Milliseid keeli sa räägid?

Igapäevaselt saan kenasti hakkama inglise ja rootsi keelega, asjad saab aetud ka soome keeles. Õpin praegu saksa keelt.

Veedad oma vähest vaba aega sporti tehes ja lugedes. Samas oled ka vabal ajal ühiskondlikult aktiivne. Kas abipolitseiniku ametit võib pidada pelgalt hobiks?

See on hobi, millest on kasu nii endale kui riigile. Vaatasin just, et 2018. aastal töötasin abipolitseinikuna patrullis üle 600 tunni.

Rääkides hobidest, milliseid filme vaatad? Millised on sinu lemmikraamatud?

Hiljuti vaatasin uuesti üle „Great Gatsby“. Meeldib USA telesari „Kaardimaja“. Raamatutest on mind mõjutanud „Tõde ja õigus“ – olen sündinud mitte kaugel romaani tegevuskohast ja Pearu prototüüp Jakob Sikenberg on üks minu esiisadest.

Thilo Sarrazin, Saksamaa Riigipanga juhatuse liige ja Berliini liidumaa rahandusminister, on avaldanud hulga teoseid Saksamaa oludest. Eesti keeles ilmus temalt viimati „Soovmõtlemine. Euroopa, raha, haridus, sisseränne – miks poliitika nii sageli ebaõnnestub”.
Einar Laigna elulooraamat „In Manibus Portabunt. Kätel kantud“ on olnud üks viimase aja lugemiselamusi.
Üks ammuseid lemmikuid on „Jah, härra minister“ (Jonathan Lynn, Anthony Jay), mida võidakse pidada humoorikaks satiiriks, kuid mis annab hirmuäratavalt tõepärase pildi sellest, kuidas poliitikat tehakse. Soovitan vaadata ka raamatu põhjal valminud telesarja.

Kommentaarid