Jaak Valge: nüüd on taas murranguaeg!

Jaak-Valge-konverents

Tartu linnas on rahvuskonservatiivide esinumber Tartu Ülikooli ajalooõppejõud Jaak Valge, kes ei ole oma rahvuslikust meelsusest kunagi saladust teinud.

„Ainus partei, kuhu olen varem kuulunud, on Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Olen selle üle uhke. Kuulusin sinna neil aastatel, mil Eesti saatus oli kaalul. Hiljem leidsin, et võin pühenduda oma erialale. Nüüd on taas murranguaeg,“ ütleb Ida-Virumaalt Kiviõlist pärit tunnustatud ajaloolane.

Tänavuste Riigikogu valimiste eel on märgata virgumist. Rahvuslus ja rahvusriik on märksõnad, mis on üha rohkem inimeste huulil.

Tõsi, ühelt poolt on etniline rahvusriik kuulutatud Eesti sotsialistide liidri suu läbi ohtlikuks ja ebainimlikuks düstoopiaks ning meile kinnitatakse, et tulevik on progressiivselt mõtlevate multikultuursete ühiskondade päralt, kus riigi suveräänsus on olematu ning demokraatia tähendab, et me võtame sõnaõiguseta omaks väljastpoolt Eestit dikteeritud regulatsioonid. Ja et Eesti peab minema just seda teed, unustades kõik selle, mille eest meie varasemad põlvkonnad on seisnud ja ka verd valanud.

Teisalt koondub üha rohkem inimesi ümber Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, et seista Eesti eest – meie metsade ja kauni looduse säilimise, suveräänse ja väärika, rahvaga arvestava demokraatliku rahvusriigi eest. Riigi eest, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Ühe seni otsesest poliitilisest võitlusest eemal olnud rahvusliku arvamusliidri poliitikasse tulek on märgiline ja näitab selgelt, et olukord on tõepoolest kriitiline.

EKRE on ainus arvestatav rahvuslik ja konservatiivne alternatiiv globalistlikule suunale, mis juba pikka aega on määranud Eesti poliitikat. Just seetõttu kandideerib ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud Jaak Valge EKRE ridades. Muidugi on Valge olnud EKRE liidritega tuttav juba pikka aega, millest on ka tekkinud vastastikkune usaldus. Ilmselgelt pakub rahvastikupoliitikaga ja demokraatiaküsimustega kursis olev Jaak Valge EKRE-le lisaväärtust. Valge väljenduslaad on üldiselt üsna vaoshoitud, kuid tema põhimõttelised poliitilised seisukohad ei erine mingil määral EKRE põhiväärtustest.

Globalismi ja rahvusluse vastasseis

Jaak Valge leiab, et tänapäeva poliitspektrit ei kirjelda enam parem-vasakskaala, vaid globalismi ja rahvusluse vastasseis. Tema hinnangul jaguneb Eesti erakonnamaastik kolmeks põhivooluks: esiteks eesti rahvuslased, teiseks venemeelsed globalistid ja kolmandaks Brüsseli-truud globalistid ehk eestlastest multikultuursuse pooldajad.

„Eesti rahvuslaste väärtusi esindab EKRE, vene elanikkonda globalistlik Keskerakond ja multikultuurse hoiakuga eestlasi globalistlik Reformierakond,“ ütleb Valge. „Vabaerakonna, Isamaa ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna populaarsuse allakäik näitlikustab, et ülejäänud Eesti erakondadel tuleb teha selge valik nende kolme suuna vahel, eristuda, või leppida hääbumisega.“

Sotsiaaldemokraadid on mujalgi Euroopas languses, seevastu rahvusmeelsed jõud pälvivad üha enam valijate toetust. Jaak Valge hinnangul on globalistlikku ja multikultuurset ideoloogiat pooldavate erakondade valijaid Eestis olnud seni palju rohkem kui kolmandik, ent osa neist pole lihtsalt veel teadvustanud, mis erakond missugust suunda esindab. Seega peaks EKRE populaarsusel olema tugev kasvupotentsiaal.

Jaak Valge usub, et EKRE missiooniks on seista vastu hiilivale iseseisvuse piiramisele ja uusmarksistide agressiivsele traditsioonide lõhkumise poliitikale. Iseseisvuse piiramine tähendab ühtlasi demokraatia kitsendamist, sest meid puudutavaid otsuseid tehakse mujal.

Rahvuslus, demokraatia, identiteet

Lisaks rahvuslusele on Jaak Valge jaoks väga oluline otsedemokraatia teema. Õigupoolest peaks see korda minema igale kodanikule. Põhiseaduse kohaselt on rahvas riigivõimu kõrgeim kandja, kuid ometi pole rahval võimalik valida presidenti ega algatada rahvahääletusi – demokraatlikke õigusi, mis läksid kaotsi 1934. aasta riigipöördega ja mida pole seni taastatud. See ei ole uus teema – Valge on otsedemokraatia küsimustest kirjutanud juba üle kümne aasta.

Tänast olukorda nimetab Valge demokratuuriks – sest kui liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tema sõnul tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur ehk diktatuuri ja demokraatia segu. Tegemist on olukorraga, kus võib küll rääkida oma poliitilistest põhimõtetest nii, et selle eesti ei saa karistada, ent kus peavoolumeedia tiražeerib neid mõtteid vastumeelselt ja vähe ning kus globalistlikud jõud püüavad lükata rahvuslikku suunda n-ö üle poliitilise spektri ääre, kuulutades selle äärmusluseks või populismiks.

Seetõttu on sihtasutus Terve Rahvas, mille nõukogu esimeheks on ka Jaak Valge, koostanud eelnõu, mille eesmärk on võimaluse loomine, õigemini taastamine, rahva poolt algatatavate ja poliitikutele siduvate rahvahääletuste jaoks Eestis. See võimalus oli Eestis olemas ka aastatel 1920–1933, ent läks kaotsi koos Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördega. Võimalus algatada referendumeid vähendab Valge hinnangul poliitikute ja poliitika võõrandumist rahvast ning muudab poliitilised otsused ühiskonnale vastuvõetavamaks.

Samas on Jaak Valge veendunud, et ilma ühise identiteedita ei saa olla head demokraatiat, sest selle eelduseks on tasakaalustatud arvestamine nii iseenda kui kogu ühiskonna huvidega. Eestis saab ühistunde aluseks olla eestlus.

„Rahvusriik ja demokraatia – kui me demokraatiat defineerime klassikaliselt, riigikorraldusena, kus poliitika valikute keskmes on rahva tahe – ei vastandu kuidagi teineteisele,“ on Valge veendunud. „Ent eestluse äärmusluseks kuulutamine koos püüdega visata rahvuslus üldse üle parda, nagu Nõukogude ajal, ei ole tasakaalustav ega ka võimalik.“

Otsedemokraatia laiema tarvitamise kasuks on Valge hinnangul lisandunud veel üks argument. Nimelt aitaks just otsedemokraatia oma vahenditega suunata rahumeelse lahenduse rööbastele globalistliku ideoloogia ning sellele vastukaaluks esile tõusnud rahvusluse ideoloogia vahelise erakordselt terava konflikti. „Eesti tee ei peaks viima mõne vägivaldse ja polariseerunud Euroopa ühiskonna suunas, vaid rahumeelse, jõuka, sidusa ja õnneliku Šveitsi suunas, kus ainuüksi 2018. aastal toimus kümme referendumit,“ on Valge seisukoht.

Eestit ohustab immigratsioon idast

Rohkem kui veerand sajandit pärast iseseisvuse taastamist seisab Eesti taas silmitsi immigratsiooniprobleemidega. Nimelt on hoogu kogumas sisseränne Venemaalt ja Ukrainast.
Jaak Valge toonitab, et 20. sajandil pole nii ulatuslikku ja pikaajalist sisserännet nagu Eestisse toimunud üheski teises Euroopa riigis. Sellest hoolimata on võimuringkondade poliitika tulemusena sisserändepoliitikat taas lõdvendatud.

„Tööjõu hoogustunud sissevool Ukrainast ja Venemaalt, kus palgatase on veelgi madalam, hoiab tagasi meie palgakasvu ja surub meie oma tööjõu Eestist välja,“ ütleb Valge.

Seega on immigratsioon kahjulik lausa mitmes plaanis: eestlased lahkuvad mujale, asemele tulevad sisserändajad, palgad ei kasva ning lõimumine ei edene. Samuti ei soodusta odava tööjõu kättesaadavus uuendusi majanduses, ning kui praegusele majandustõusule järgneb mõne aja pärast paratamatu langus, jäävad esimesena töötuks just hilisimmigrandid.

Seega on Valge sõnul üheselt selge, mida teha ei tuleks – see on avantüristlik immigratsiooni soodustamine ja lõimumise probleemide mahavaikimine või teisejärguliseks pisendamine. Erinevalt nõukogude ajast on rändepoliitika tegemine praegu Eesti enda käes. Kuid võimalusest üksi ei piisa. Otsustavaks tegutsemiseks on vaja jõudu.

Teadlase pilk

Ajaloolasena on Jaak Valge töötanud Tartu Ülikooli kõrval lühiajaliselt ka Helsingi Ülikoolis ja Trinity kolledžis Iirimaal. Valge leiab, et niinimetatud rahvusvahelistumine ja sellega kaasnev ingliskeelestumine ülikoolides pole mitte ainult ohtlik meie rahvuskultuurile, vaid kisub alla ka meie hariduse kvaliteeti.

Valge on uurinud nii majandusajalugu kui ka poliitilist ajalugu. Arvukatele artiklitele, nii eesti kui ka soome, läti, inglise, saksa ja vene keeles lisanduvad sisutihedad raamatud. Kokku on neid kaheksa, osa neist kaasautoritega. Valge käsitlus „Lahtirakendamine” keskendub Eesti esimese iseseisvusaja majandusele, eelkõige Eesti majanduslikule iseseisvumisele. Kümnekonna aasta eest nägi trükivalgust kaasautoriga kahasse kirjutatud raamat „Üleilmastumine ja globaalprobleemid“, mis lubab arvata, et Valge mõistab kaasaja üleilmastumisprotsesside olemust hästi.

Lennart Meri teadustöö auhinnaga pärjatud monograafias „Punased I“ on ta käsitlenud Eesti marksistlike intellektuaalide – eelkõige Nigol Andreseni, Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi vaadete kujunemist. Valge leiab, et juunikommunistide unistuste Eesti oli sarnane sellele, mille poole püüdlevad meie globalistlikud erakonnad ja mis on osalt juba saavutatudki: lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline, vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ühiskond.

Lähiajal on viimase kolme aasta töö tulemusena ilmumas mahukas, kahe maailmasõja vahelise Riigikogu ajalugu käsitlev teos, mis on koostatud Riigikogu kantselei tellimusel. Tegemist pole paraadkäsitluse, vaid põhjaliku analüüsiga. Esimest iseseisvusaega iseloomustavad Valge sõnul nii uhked saavutused kui ka haledad läbikukkumised ning neist vaikimisega jäetaks kasutamata nende võimas potentsiaal inspireerida kaasaega.

Ajaloolase ning poliitika- ja ühiskonnaprotsesside uurija professionaalne, tasakaalukas ja läbinägelik pilk kulub parlamendis väga ära.

„Kui mul ei oleks EKRE-le ja Eestile midagi omalt poolt pakkuda, siis ma ei kandideeriks. Ma arvan, et minu tugevus ei ole häältemagnetiks olemine, vaid analüüsi- ja süsteemiloomise võime,“ pakub Jaak Valge.

Pole vähimatki kahtlust, et teadlase, õppejõu ja rahvuslasena ühendaks ta valituks osutudes oma südame, teadmised ja mõistuse, et seista parimal moel Eesti eest.

Kommentaarid