Kai Rimmel – meie oma Raudne Leedi

Kai Rimmel

Ettevõtja KAI RIMMEL tuli poliitikasse, sest rahvas vajab tõde ja ootab ausat riigijuhtimist. „Tuleb lõpetada metsade ja pühade hiite lageraietega rüüstamine, tuleb kaitsta Eestimaad massilise ja ebaseadusliku immigratsioonilaviini eest, tuleb kaitsta eesti keelt ja kultuuri ning Eesti suveräänsust,“ leiab Kai.

EKRE on erakond, kes seda kõike tõeliselt tahab ja ainus poliitiline jõud, mis on suuteline tagama meie lastele ja lastelastele parema tuleviku meie iidsel esivanemate maal. See on EKRE missioon, millesse ta usub.

Eeskujuks Margaret Thatcher

Kai on EKRE Naisühenduse esimees, Jõelähtme osakonna juhataja, Harju- ja Raplamaa juhatuse liige ja EKRE volikogu liige, lisaks on ta Loo aleviku eestseisuse liige ja Jõelähtme vallavolikogu liige. Jõelähtme valla Loo alevikus on ta elanud suurema osa oma elust, alates aastast 1977.
Ise ütleb ta naljaga pooleks, et on mulk – sest mulke on kujutatud kui tarku, töökaid, edasipüüdlikke, ja need omadused käivad kindlasti ka tema kohta. Ta on loomult ehitaja ja arendaja, lisaks on tal hea naiselik vaist ja väärikus. Juured ongi Kail Mulgimaalt, ta sündis Viljandis.
Kai tahab omalt poolt aidata kaasa sellele, et Eesti meie ühise ja turvalise rahvuskoduna püsima jääks. Ta on seda meelt, et Eesti rahval peaks olema suveräänne õigus otsustada, keda, kust ja kui palju me pagulastena vastu võtame.

„Väikese Eesti jaoks on massiimmigratsioon ja sellega kaasnev turvatunde kadumine hukatuslik. Meie ei nõustu EL-i poolt määratud migrantide sundkvootidega,“ ütleb Kai ja lisab, et tänapäeva noortel, aga tegelikult kogu rahval, võiks ohutunnet ja tervemõistuslikku ettevaatlikkust rohkem olla.
Kai mäletab liigagi selgesti üht õnnetust, kui oli vaid viiene. Noor hobune hakkas lõhkuma ja arst poetas tulemust lappides, et käe kaotamisest jäi puudu vaid millimeetri jagu. Nagu ta ema hiljem korduvalt rääkis, jäi Kaile sellest sisse tugev ohutunne – tervemõistuslik ettevaatlikkus, mis aitab ellu jääda. Eesti rahval on kogemus nõukogude immigrantidega, aga nooremad ei taju enam immigratsioonist tulenevat ohtu, kuna neil puudub isiklik kogemus.

Kai leiab, et aastatuhandeid püsinud peremudelit lammutada on ohtlik ja seepärast kaitseb ta traditsioonilisi pereväärtusi: „Pean vajalikuks, et jätkuks läbi ajaloo ja evolutsiooni kulgenud loomupärasus jagada inimesed meesteks ja naisteks koos kõige sellest lähtuvaga. Abielu ja perekonna ideaalid, just nagu ka mehelikkuse ja naiselikkuse, isadus ja emadus, tuleb reaalselt au sisse tõsta ning koolidest tuleb tõrjuda kõik, mis pole kooskõlas nende ideaalidega.“

Kai ise on üles kasvatanud kaks last ja on praeguseks kolme lapse vanaema.

Töö Eesti ühe suurema ja edukama firma eesotsas

Kai on naine, kes teab hästi, mida tähendab elu naisena Eestis – läbi okupatsiooni, taasiseseisvumise ja tänase stagnatsiooni, läbi töö, äri ja laste kasvatamise. Ta ei ole sündinud hõbelusikas suus, kõik saavutatu on tulnud raske töö ja vaevaga.

Pärast TPI Keemiateaduskonna toidutetehnoloogia eriala lõpetamist noore spetsialistina Linnuvabrikusse tööle asudes ei osanud ta uneski näha, kui huvitavaks, õpetlikuks ja elumuutvaks kujunevad järgmised 27 aastat. Ta alustas tehnoloogina, jätkas osakonnajuhatajana ja edasi müügidivisjoni direktorina, kus koos Läti ja Leedu firmadega tuli juhtida ligi tuhandet inimest.

Tal oli tohutu kogemus, ja ka au, olla Eesti ühe suurema ja edukama ettevõtte juhatuse liige, aidates seda üles ehitada. Iseäranis suur kogemus oli Läti tütarettevõtte käivitamine nullist ning Leedu sidusettevõtte kureerimine.

Kui uurida, millised olid need pöördepunktid elus, mis vormisid ta selleks, kes ta täna on, nimetab Kai linnuvabriku omanike vahetust ja sellele järgnenud personalivahetust, mis temale tähendas vajadust otsida uusi väljakutseid.

Aga juba kahe päeva pärast oli ta müügidirektorina tööl väiksemas toiduainetetööstuses ja asus sealgi müügiosakonda üles ehitama. Töötades järgnevalt veel mitmes ettevõttes nii müügidirektori kui tegevjuhina, on ta siiski jäänud truuks toiduainetetööstusele.

Juhtiv töö on õpetanud nägema tervikpilti, nägema seoseid ning õpetanud mitte lihtsalt kritiseerima, vaid asju läbi mõtlema ja probleeme lahendama. Kõiki neid oskusi on vaja ka heal poliitikul. „Mitte vähemtähtis ei ole ka kogemus, kuidas teha edukat karjääri naisena perekonna kõrvalt,“ märgib Kai.

Ta leiab, et riigi jätkusuutliku arengu tagab teaduspõhine juhtimine. Riigijuhtimises saab edukalt kaasa lüüa vaid inimene, kes omab asjaomases valdkonnas haridust ja töökogemust, st on praktik ja eelistavalt puutunud kokku ka teadusliku tööga – inimene, kes suudab midagi korda saata. Me ei vaja Eestis riigikapitalismi, me vajame kodanikuühiskonda, mis väärtustab vaba initsiatiivi ettevõtluses.

Poliitikasse on vaja peremehetunnet

„Millise Eesti jätame me oma järglastele, kui jätkub senine moonaka kombel mõisa köie lohistamine?“ küsib Kai retooriliselt. Ta leiab, et poliitikasse on vaja on peremehetunnet ja ta teab suurepäraselt, mida tähendab suure süsteemi juhtimine ning vastutus peremehena.

Kai kandideerib Riigikokku, et anda oma panus EKRE valimisvõitu ja anda erakonnale võimalus asuda täitma oma missiooni. Seda on Eestile väga vaja ja seda tegelikult ka oodatakse, mida muuhulgas näitab ka EKRE liikmeskonna jõuline kasv. Rahvas ootab, et teeksime lõpu kartelliparteide poliitilisele korruptsioonile, rahvale valetamisele ja ühiskonnale tähtsate otsuste langetamisele salaja, rahva selja taga.

Kommentaarid