09.02.2021
Marko Mihkelson
Riigikogu väliskomisjoni juhiks valitud reformierakondlane Marko Mihkelson ütles, et Eesti välispoliitikale tuleb kasuks, kui väliskomisjon on võimalikult paljudes küsimustes ühel meelel. Mihkelson puhul tuleb kohe täpsustada, kas see ei tähenda mitte, et ollakse temaga ühel meelel.
Väliskomisjon on riigikogu alatine komisjon, mis osaleb Eesti välispoliitika kujundamisel ja välissuhtlemise põhimõtete väljatöötamisel ning kontrollib valitsuse välispoliitilist tegevust. Komisjon kujundab ka Riigikogu arvamuse Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes, arutab vajaduse korral teisi olulisi Euroopa Liidu teemasid ning kinnitab Eesti seisukohad enne Euroopa Liidu välis-, kaitse-, arengu- ja kaubandusministrite kohtumisi.
EKRE poolt kuuluvad komisjoni Ruuben Kaalep ja Mart Helme, ülejäänud liikmed on euromeelsed paduliberaalid.
Mihkelson on tuntud väga jäiga ja kompromissitu Euroopa Liidu poliitika toetajana, mistõttu on temaga ilmselt raske saada üksmeelele neil, kes suhtuvad Brüsseli tegemistesse veidigi kriitiliselt või toetavad riike, kes on Euroopa Komisjoni silmis paariad.
Kuidas näeb Mihkelson “ühel meelel” olemist, kui jutuks on Ungari ja Poola, rändepakt, migrantide jaotamine või homoagenda levitamine? Kas ta ise katsub teist poolt mõista või lähtub “üksmeeles” ainult Brüsseli ettekirjutustest?
Mihkelson lisas, et soovib oma kogemustega pakkuda uuele välisministrile Eva-Maria Liimetsale tuge meie välispoliitika kujundamisel ja laiema poliitilise toetuse loomisel parlamendis. “Kaevikusõda välispoliitikas tooks Eestile üksnes kahju,” lõpetas Mihkelson. (BNS)
“Eesti vastne välisminister Eva-Maria Liimets muutis ära eelmise välisministri Urmas Reinsalu (Isamaa) korralduse, mis keelas Eesti diplomaatidel osaleda välisriikides homoparaadidel. Nüüd saavad Eesti riigi esindajad taas marssida niinimetatud LGBT õiguste toetuseks,” kirjutab Meie Kirik.
Siit juba esimene vastasseis ja sellest lähtuv küsimus – kas väliskomisjon peaks minema homolembelise välisministri selja taha, kui selles on ka konservatiivse maailmavaatega Riigikogu saadikud? Järsku keelduks väliskomisjon hoopis selliseid algatusi toetamast?
Välisminister Liimets on öelnud: “Riigina saame püsida ja olla edukad ainult siis, kui meie välispoliitika arvestab riiklikke huve ja tugineb demokraatlikele väärtustele, ilma et seda räsiksid kitsarinnalised ideoloogilised vastuolud.”
Millised on kitsarinnalised ideoloogilised vastuolud Liimetsa mõistes? Kas need, kui konservatiivid ei nõustu ühe vähemuse agressiivse pealetungiga või kui sotsid püüavad traditsioonilise peremudeliga riigis lubada kõigil kõigiga abiellu astuda? Tegu on mõlemalt poolt maailmavaateliste seisukohtadega.
Uus valitsus on juba otsustanud ümber hinnata riigi eelmise valitsuse algatatud migratsioonipoliitika, suhtumise homoagendasse, mitmetesse liitlastesse ja teinud teisigi muutvaid otsuseid – miks peaks väliskomisjoni konservatiivne pool kaasa minema korruptsioonikoalitsiooni lammutustööga?
Mihkelson saab nüüd öelda, et tema on sõprusavalduse teinud ja asi on teistes, ainult et tema arusaam üksmeelest on selline, kus teised loobuvad oma seisukohtadest ja kiidavad kaasa tema omadele.