Eestis lööb tuld juba mõne aja eest välja tulnud teadmine, et riigil on kaks välispoliitikat, nn Islandi platsi ja Kadrioru oma.
Asja sisust teavad kõik poliitikahuvilised, seepärast keskenduks neljapäeva hommikul hommikul Elmari raadio uudistest kostunud kommentaarile, et Islandi platsi välispoliitikat juhib keskkooliharidusega põhimõttelage poliitik (mitme erakonna eesotsas olnu) ja Kadriorus resideerub akadeemik.
Margus Tsahkna on välispoliitikas avantürist. Seda võib näha tema osavõtust Gruusia valitsusvastaste miitingul, kus ta ässitas mässajaid üles. Kõik tema algatused on suunatud pingete eskaleerimisele, samas kui välisminister peaks olema pigem diplomaat, kes üritab pingeid siluda, mitte lõkkele puhuda. Viimast Tsahkna just teeb.
Tsahkna heiskas välisministeeriumile homolipu ja on saatnud diplomaate homoparaadidele, mis kahtlemata halvendab suhteid teistega riikidega, näiteks Ungariga, kelle lennukid kaitsevad Eesti õhuruumi Venemaa eest.
Tsahkna läks president Alar Karisega tülli ka siis, kui too Kasahstani külastas. Tsahkna nõudis, et kolmandas riigis arutataks Ukraina teemat, president aga läks kahepoolseid suhteid arendama ning käitus seetõttu diplomaatiliselt. Karis võinuks Kasahstanis küll nõuda Putini andmist Haagi kohtu alla, aga pärast seda polnuks enam võimalik majanduskoostööd arutada.
Kui karjuda tsahknalikult, et Ukraina peab sõdima võiduni, võib see näida Ukraina toetamisena, aga samas võib see olla nii avantüristlik kui veel olla saab – ukrainlasi tagant õhutades lastakse neile verest tühjaks joosta. Kaja Kallas lubas ka Ukrainale miljon mürsku, aga suutis tähtajaks anda vaid pooled. Kui kahju ka pole, Ukraina sõda on kokku jooksnud ja Euroopa Liidu katkendlik abi ainult venitab agooniat.
Jabur on ka Eesti valitsuse vastu rinda tagumine, et EL-i erisaadiku määramine vestluseks Kremliga olevat kellegi reetmine. See saadik saaks kasvõi Brüsseli seisukohti edastada. Praegu on euroliidu poliitika aga just seisus, kus maailmaasjades ei võeta Brüsselit ja eriti veel Kaja Kallast tõsiselt ning Euroopa jääb maailma otsustamistest üldse kõrvale. Tsahkna klähvimine ei tee ei Eestit ega euroliitu kuidagi tõsiseltvõetavaks.
Samas on teada, et Prantsuse president Emmanuel Macron on varemgi pidanud otsesidet Putiniga ja kavatseb seda edaspidigi teha. Tipptasemel kõnelused ühe euroliidri ja Kremli vahel on reaalsus.
Üks kummaline moment Eesti poliitikas on veel nn Vene varilaevastiku laevade kinnipidamine. Ühe laevaga pardaleminek äpardus, teistega aga on tagajärjeks olnud see, et laeval lastakse ikkagi oma teed minna. Miks võetakse ette operatsioone, mille lõpptulemus on ikkagi null? Jääb mulje, et Kristen Michali valitsus tahab lihtsalt “kõva meest” mängida.
Sotsiaalmeedias küsitakse ka seda, et kes on see saladuslik Eesti, kes sai Brüsselilt Rail Balticu eest kiita ja nüüd lükkab tagasi Karise algatuse? Eesti peaks olema ikkagi rahvas ja riik, kellelt ei küsitud ei maksutõusude ega tuuleparkide kohta arvamustki, nüüd aga selgub, et see müstiline “Eesti” teeb riigi eest otsuseid, mida rahvas kuuleb meediast.
Uued Uudised