25.07.2019
Seaduste maailm ähmastub. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Mart Ummelas juhib tähelepanu sellele, et Eestis hakkab tekkima seadusloome, mis on tingitud välissurvest ja loob uued, kuid ebanormaalsed reaalsused.
„Ma pole jurist, kuid usun, et õigustunne on mul paigas. Ent kas tähendab see ka nõustumist kõigi kehtivate seadustega, rääkimata neist, mida mingi poliitiline jõud soovib kehtestada?
Kui Eesti võitles oma iseseisvuse taastamise eest, räägiti palju meedias ja miitinguil kodanikuallumatusest. Eelkõige seetõttu, et paljud neist seadustest, mis N. Liidus kehtisid, olid meie rahva jaoks vastuvõetamatud. Need oli kehtestanud võim, kes röövis meilt iseseisvuse ja püüdis meist teha eestlaste asemel nõukogude rahvast.
Need „ebaseaduslikud“ seadused puudutasid paljusid kodanike põhiõigusi alates valimisõigusest kuni elementaarsete igapäevast elu sätestavate seaduste, määruste ja korraldusteni. Keelatud oli eraettevõtlus, maaomand erakätes, riigipiiri ületamine ilma vastava ametkondliku loata, rääkimata sõna- ja ajakirjandusvabaduse rangetest piirangutest, tsensuurist jne.
Neid seadusi tuli siiski täita, kui üritasid vältida nende rikkumisega ette nähtud karme sanktsioone. Ent see ei tähendanud, et neid seadusi võeti omaks ja järgiti teadlikult ja veendunult. Pigem püüti neist igal kombel mööda hiilida või täitmata jätta.
Tänases Eesti Vabariigis on seadusandliku kogu poolt vastu võetud palju uusi seadusi, mis toetuvad kodanike poolt heaks kiidetud EV Põhiseadusele. Ent mida aeg edasi, seda rohkem märkame, et sugugi kõik seadused ei järgi enam põhiseaduse vaimu ega kirjatähte.
Neid seadusi „lükatakse“ riigikogus läbi välise surve tõttu, mis lähtub peamiselt Euroopa Liidu üha totaalsemast mõjust meie seadusandlusele ja uutest „progressiivsetest“ väärtustest, mida meile pealse surutakse. Veelgi rohkem Eesti-siseste teatud poliitiliste jõudude soovist näidata väljapoole riiki Eesti ühiskonda teistsugusena, kui see tegelikult on.
Viimastel aastatel puudutab see näiteks niinimetatud vähemuste õiguste laiendamist, samuti elamislubade andmist ja soovi kriminaliseerida vihakõne ehk sotsiaalmeedias ilmnev kriitika ja protestid nende sobimatute seaduste vastu. Tegelikult ongi see ju jäänud ainsaks võimaluseks neid seadusi kritiseerida, omamoodi kodanikuallumatus nagu see oli 1980-90. aastate vahetusel.
Rahvuslikult mõtlevaid kodanikke häirib nende seaduste puhul, mida ei looda tegelikult vähemuste ega immigrantide kaitseks, see, et neid kehtestatakse enamust, kohaliku rahva eneseteadvust ja väärtusmaailma ignoreerides ja alavääristades.
Vähemused tõstetakse sellega kõrgemale enamusest, muutes nad moraalseks enamuseks. Me näeme seda LGBT kogukonna puhul, aga ka näiteks eestikeelsete mõistete kasutamise piiramises, lihtsaks näiteks või „neeger“.
Kui toimuvad tänavail rongkäigud loosungi all „Pride“ („uhkus“), siis tähendab see, et neil osalejad on uhked, aga eemale jääjad peaksid tundma ebamugavust, mittetäisväärtuslikkust, enda ebahumaansust.
Jääb arusaamatuks ka see, miks mustanahalised ei taha olla uhked oma nahavärvi ja päritolu üle, kui neid määratleda täiesti erapooletu mõistega?
Küsimus pole ju kaugetki selles, et enamus tahaks neid diskrimineerida, kuid on olemas teatav oht, et uued moraalsed postulaadid muutuvad valdavaks ning senistest vähemustest saab korraga enamus.
Mida peavad siis tegema „uued vähemused“? Kas hakata ka mässama? Ehk oleks siiski mõistlik, et uute väärtushinnangutega, mida seadustatakse ülepeakaela, ei loodaks alust reaalse kodanikuallumatuse tekkeks, millest ei võidaks ükski inimrühm Eestis ega ühiskonnarahu meie väga plahvatusohtlikus maailmas.“