11.04.2021
Tallinnas? Õnneks siiski Moskvas. Aga ega suurt vahet enam pole.
Rahumeelsed rahvaprotestid on igas demokraatlikus riigis lubatud, kuid tänavatele toodud eriüksuslased viitavad totalitaarse ühiskonna tekkele – Kaja Kallas ja Kristian Jaani lasksid oma OMON-i lahti.
Parlamendi juurde toodud jõustruktuurid on omased riigipöörde-maadele, aga eks Eestis see aasta alguses toimuski, nüüd käib võimu kindlustamine. Huvitav, kuidas selgitavad valitsuse emissarid Toompeal toimuvat liitlastele EL-is ja NATO-s – miks rahvas protesteerib, miks te seda jõuga lahendate ja olete rahva vastu pöördunud? Üla-linnas toimuv peaks ju diplomaatilisele korpusele silma jääma.
Toompeal asuvat Vene õigeusu kirikut külastavad venelased vahivad toimuvat huviga – see on Kremli huvides. Mitte meeleavaldused, vaid nende mahasurumine – see annab Kremlile võimaluse öelda, et miks te meid sõimate, Eesti valitsus surub samamoodi proteste maha. Venemaa ja Valgevene lõikavad Eesti riigivõimu jõudemonstratsioonist kõige rohkem kasu.
Mida loodab valitsus protestide mahasurumisega saavutada (sest jõudemonstratsioon on üks selle alguselemente)? Väga võimalik, et loodetakse protestijate rünnakut parlamendile Kapitoolium 2.0 mõne ohvriga politseinike seas, mis annaks võimaluse alustatud demokraatia piiramist õigustada ja jätkata ning ehk kellegi olulise isegi trellide taha saata. Nii nagu Trumpi osas üritati. Igatahes tasub meeleavaldajatel olla ettevaatlik võimalike provokatsioonide osas.
Teine võimalus on see, et olukorras, kus kogu Euroopas toimuvad kokkupõrked koroonapiirangute vastaste ja politseinike vahel, loodab valitsus, et nende repressioonid jäävad nägemata või peetakse neid maskieitajate taltsutamiseks. Eestis on paraku lood teised – Toompeal ei kanta küll maske, aga protest on suunatud politseiriigi loomise vastu. Meeleavaldajaid aga sildistatakse nii meedia kui võimuringkondade poolt lamemaalasteks, mis näitab, et tegelikku protestide põhjust tahetakse varjata.
Kolmas võimalus on, et valitsus soovib lihtsalt inimesi hirmutada, luua vastasseis kodanike ja korrakaitse vahel, et viimased muutuksid rahva viha kogedes võimu repressiooniaparaadi osaks ning luua aluspõhi edasiste protestide summutamiseks, lõhestades selleks ka ühiskonda “õigeteks” ja “lamemaalasteks”. Või loodavad liberaalid, et protestijad väsivad, nagu Prantsuse “kollased vestid”.
Pandeemia-ajastu piirangud lubavad totalitarismiihalejatel oma soove ellu viia ja vasakliberaalid kasutavad seda mõistagi ära, surudes läbi vihakõneseadusi ja politseile suuremate õiguste andmist. Protestid Toompeal on ju suunatud ühe sellise repressiivse seaduse vastu, repressioonid aga kodanikuühiskonna kaitsjate vastu.
Reformierakond on pikka aega “muretsenud” Eesti maine pärast, nüüd aga tuleb tal endal selgitada, miks rakendatakse siin jõudu sõnavabaduse vastu, seades Eesti nii ühte punti Venemaa, Valgevene ja Myanmariga.
Laias laastus aga panid Jüri Ratas ja Kaja Kallas kaporatuuri toel ise alguse tänastele protestimeeleoludele – inimesed nägid ju ära, kui räige ülbusega vana EKRE-osalusega valitsus kukutati ja kohe samade tegelaste poolt uus kokku pandi.
Ilmselt süütaski just see vastupanusädeme paljudes südametes ja nüüd ongi käes revolutsiooniline situatsioon, kus rahvas ei taha enam vanaviisi edasi minna ja eliit tõenäoliselt ka ei saa.
Erakonnavälisel politseinikul Kristian Jaanil oleks praegu suurepärane võimalus veidigi politsei mainet päästa, viies vähemalt märulipolitseinikud tagasi varju – muidu on OMON-iks muutumine möödapääsmatu.
