20.01.2023
Ukrainale on vaja head relvastust, aga samas ei tohi unustada, et ka Eesti on rinderiik ja Venemaa võib just meie vastas järgi proovida, et kas NATO tugevus peab paika.
Reformierakonna valitsedes on riigi juhtimises süvenenud tendents, kus võimulolijad ei pea ühiskonnale aru andma ja sellega seoses ka tehtud otsuste eest vastutama. Selline praktika tuleb lõpetada.
Ukraina vajab täiendavat relvastust ja seda peab talle ka andma, kuid seejuures peab jälgima, et see ei nõrgendaks Eesti enda kaitsevõimet – on ju Eesti ka ise nö rinderiik, kellel on piir Venemaaga ja reaalne agressioonioht Kremli poolt.
Kirjutas ju Äripäev alles mullu 30. detsembril: “Olukorrast Ukrainas ülevaate andnud kaitseministeeriumi nõunik kontradmiral reservis Igor Schvede märkis, et just Balti riigid võivad olla koht, kus Venemaa üritab NATO-le kohta kätte näidata.”
BNS vahendab: “Valitsus toetas kaitseminister Hanno Pevkuri ettepanekut anda Ukrainale seni suurim kogus sõjalist abi, mis sisaldab kaudtule- ja tankitõrjerelvi ning ka laskemoona kokku 113 miljoni euro väärtuses.
Sõjalise abi pakett koosneb sel korral haubitsatest, laskemoonast, suurtükiväeüksuste toetusmasinatest ja granaadiheitjatest. Kogu paketi taasteväärtus on umbes 113 miljonit eurot, mis suurendab Eesti Ukrainale antud sõjalist abi 370 miljoni euroni ehk veidi rohkem kui ühe protsendini Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Eesti taotleb varustuse taastamiseks vahendeid Euroopa Rahurahastust.”
Eestil pole massiliselt relvastust ladudes, seega tulevad eraldatavad relvad oma Kaitseväe või Kaitseliidu arvelt. Valitsus peab andma aru, milliste kaitsevõimekuste arvelt loovutatakse Ukrainale see relvastus – olid need relvad ju tõenäoliselt ette nähtud rakendamiseks oma kaitsejõududes. Kus tekib nüüd nõrgendatud koht?
Uudistest selgub, et Eesti alles taotleb vastustuse taastamiseks toetust mingist “rahurahastusest”(?), samas teatavad uudised ka seda, kui hädas ollakse Euroopas äraantud relvastuse taastamise hangetega, seega võib võimsuste taastamine kaugemasse tulevikku lükkuda, Venemaa aga on jätkuvalt väga suur oht. Millal saab Eesti oma kaitsevõimekuse taastatud?
BNS kirjutab: “Eesti kaitsevõimet sõjaline abi Ukrainale ei vähenda, annetatud suurtükkide lahinguvalmiduse puudujääk taastatakse lähiajal täies mahus. Käimas on planeeritud üleminek K9 liikursuurtükkidele ja lisaks tugevdab Eesti kaitset liitlaste kohalolek, sealhulgas hiljuti lisandunud USA HIMARS-id.”
Liitlaste HIMARS-id on võimsad relvad ja K9-d samuti, aga kas need asendavad kaitseväe maaüksustele granaadiheitjate vähesuse, kui nood peavad minema lokaalsetesse lahingutesse?
Küsimusi tekib palju, kuid valitsus tegutseb ühiskonnast mööda minnes. Vähemalt selgitused tuleb anda juba enne, kui uudistesse ilmub teade, et Eesti andis Ukrainale järjekordse partii oma relvastust. Eesti on ise eesliinil ja ühiskond peab teadma, mis toimub kaitseväe võimekustega, võimupoliitikud ei tohi otsustes ühiskonnast niisama üle sõita. Seda enam, et Reformierakonna varasemad teod ei tekita mingit usaldust.
Uued Uudised