Kaja Kallase võimule tulles läks “koroonaminister” Tanel Kiige aetud koroonapoliitika veelgi rohkem metsa, sest sotsiaalministri ebakompetentsusele lisandus uue peaministri dogmaatilisus, piiratus ja jäikus.
Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et Eestis ei saa piiranguid leevendada, sest siin on vaktsineerimisprotsent piiranguid lõpetavate maadega võrreldes liiga madal, kuskil 60 protsenti. Aga seegi on tema valitsuse üks läbikukkumisi.
Mitte et see protsent peaks kõrge olema, vastupidi, inimeste vaktsineeritus peaks olema nende endi valik, mida keegi mõjutada ei tohiks. Aga et mujal on on see protsent kõrgem, tuleb ilmselt teistsugusest koroonapoliitikast.
Paljudes riikides on mittevaktsineeritute represseerimine ja avalikust elust väljatõrjumine olnud kordi hullem (Austria), kuid ilmselt on seal ka neile, kes jäid kaitsesüstimisega nõusse, selgituskampaania arusaadavam ja tõhusam olnud, mis tagas kõrgema vaktsineerituse. Eestis oli see protsess dogmaatiline, üheülbaline ja jäik.
Vaktsineerimiskampaanias võeti aluseks vaid arvamus, et kaitsesüstimine on ainuõige, sajaprotsendiliselt tõhus ja päästev, kõik peavad “õla alla panema”, vastunäidustused ja kõrvaltoimed on pelgalt hirmud või koguni “lameda maa teooria”, ja kõige selle taustal asuti teostama sundvaktsineerimist, mis ei olevat sundijate arvates sundvaktsineerimine. Sund see siiski on, kui keeldumise korral tehakse elu ülihapuks.
Sellist koroonapoliitikat aeti jäärapäiselt kogu aeg, hoolimata sellest, et inimeste hirmudel olid reaalsed põhjused, teadlased andsid vastuolulist infot, vaktsiinid valmisid kiirustades, paljudele mõjus kaitsesüstimine halvasti ning mida aeg edasi, seda enam nakatusid ka täisvaktsineeritud, sest vaktsiinid polnud piisavalt tõhusad.
Jäik ja pealekäiv sundvaktsineerimise propaganda aga jätkub siiani, isegi üks sadades tuhandes maksma minev vaktsineerimiskampaania hange on veel jõus, rääkimata tõhustusdooside sokutamisest. Kogu see kompromissitu ja tegelikkust mittearvestav koroonapoliitika on riigi ummikusse ajanud.
Hullud on ka koroonapoliitika mittemeditsiinilised tulemused. Pandeemia vastu võitlemise sildi all on ühiskond lõhestatud, osale inimestele on külge kleebitud vihaõhutavad sildid, nende vastu on suunatud politseirepressioonid, ettevõtlus on pärsitud (MEM Cafe ja Sparta näited) ja ühiskonna vaimne tervis rikutud – kõik see on toimunud Kaja Kallase ja Tanel Kiige juhtimisel.
Kahjuks on kõvasti langenud ka teadlaste ja arstide maine. Teadusnõukotta koondunud inimesed on sageli täitnud pigem poliitilist tellimust kui andnud asjalikke soovitusi. Arvestatav hulk arste (Joller, Popov) on ennast sidunud poliitikaga, mis paneb kahtluse alla nende professionaalsuse koroonasoovitustes, samuti on nad eksinud arstieetikas, suhtudes patsientidesse poliitise piiratusega (Joller). Ka puhtteaduslikult on paljud soovitused olnud vastukäivad, eriti pandeemia alguse omad praegustega võrreldes, samuti maskide osas.
Usaldus arstide vastu langes eriti piirangute kehtestamisel – kui näiteks kehtestati maskikohustus, kusjuures avalikus ruumis tohtis seda ära võtta ainult juhul, kui inimesel oli vastav arstitõend, mis kinnitas terviseriket. Samas aga on palju neid inimesi, kes on küll terved, kuid nõrgemate või treenimata kopsudega – kui ikka inimesel umbses ja rahvast täis ruumis hinge matab, võinuks alles jääda võimalus mask eest võtta. See, et arstid lubasid läbi minna nii jäigal reeglil, kus arstitõendita pigem vaevle hingamisraskustes, kuid maski eest võtta ei tohi, muidu karistatakse, andis nende mainele arvestatava hoobi.
Kogu koroonapoliitika “pärliks” oli muidugi külmlao kobarkäkk, kus läks raisku miljonite eest vaktsiine, aga keegi selle eest ei vastutanud, välja maksti hoopis samas järgus summa käkitulemuste ärakoristamiseks. Sedavõrd korruptsioonihõnguline vahejuhtum andis võimulolijate usaldusväärsusele karmi hoobi.
Kaja Kallase valitsuse puhul ajas asjad veelgi halvemaks Reformierakonnale omane ülevõlli eurolojaalsus, kus kõige pandeemiaga seonduva osas kuulati Euroopa Komisjoni, kes pandeemia alguses oli täiesti peata, hiljem aga viis ellu poliitikat, mis ei sobinud sugugi mitte igale poole. Eriti jälk on tema katse siduda taasterahastamine poliitilisele ideoloogiale kuuletumisega, seda Ungari ja Poola puhul.
Pandeemia tabas inimkonda suhteliselt ootamatult ja seetõttu on osaline oskamatus sellega toime tulla arusaadav. Eestis oli ja on siiski väga nähtav, kuidas võimulolijad, eriti just Tanel Kiik ja Kaja Kallas, tegid asjad hullemaks, kui need oleksid võinud olla. Ilmselt tuleb ka koroonaonastel kord oma mihklipäev, mil nad peavad aru andma.
UU