Kui siseneda toidukauplusesse, siis ootab ees desinfitseerimisvahend, kahemeetrinõue ja eraldatud müüjad. Kui siseneda peavoolumeedia kanalitesse, ootab ees nõudmine lõpetada “eriolukorra politseiriik”.
Üks BNS-i uudis ütleb, et USA-s suri viimase ööpäevaga üle 1200 inimese ning USA peakirurg, viitseadmiral Jerome Adams hoiatab, et ameeriklased valmistugu elu karmimaks ja kurvemaks nädalaks.
Opositsioon ja teda toetav Eesti meedia koroonas ohtu ei näi tundvat. Pealkirjad tahavad koroonaviirusest hoolimata piiride avamist võõrtööjõule (“Välistööjõu piirang süvendaks lisaks põllumajandusele kriisi ka ehituses ja tööstuses”, PM) ja sots Ivari Padar väidab, et Eestis olevat alanud ennastsalgav võitlus Eestimaa lautades ja põldudel töötavate Ukraina tööinimestega ja seda võitlust vedavat siseminister Mart Helme.
Kui keegi teab riiki, mis koroonaolukorras on piirid avanud ja ootab riiki uusi inimesi, andku Eesti ettevõtjatele ja meediale teada, ehk annab neilt mingit eeskuju võtta.
Kui jälgida meedia kaudu kritiseerijaid, siis absoluutne enamus neist on pärit valitsuse vastasrinnast. Reformierakonna tegelane Hanno Pevkur näiteks väidab, et abipolitseinike õiguste suurendamine eeldavat suuremat väljaõpet (uue eelnõuga tahetakse lihtsustada abipolitseinike ning kaitseliitlaste ja kaitseväelaste kaasamist eriolukorra meetmete tagamisse).
Opositsiooni ihuajakirjanik Toomas Sildam arvab, et abinõud eriolukorras olevat “tagauks viiruseväliste ja eriolukorra kaugete küsimuste klaarimiseks” ning Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Jürgen Ligi otsib “kus ollakse jagamas saaki.” Ligi on sellega näitamas, kuidas tema enda valitsemisaegadest riigieelarvet näeb.
Sildami kohta ütleb üks kommentaator: “Ajakirjanik ei ole neutraalne, kui sa juba enne saadet tead, et sealt tuleb ühtede vihkamine ja teistele pugemine. Sama kehtib näiteks Toomas Sildami kohta, kelle artikleid pole vaja lugedagi, sest Sildami-härra ei hakka kunagi isegi pingutama, et näha, millised on EKRE ja praeguse valitsuse tõelised eesmärgid… Selline pidev negatiivne irin jõuab inimesteni ja mõjutab neid. Seega pole tegemist puhta ajakirjanduse, vaid pideva negatiivse fooni ja irisemise tekitamisega ehk teisisõnu, antud ajakirjanikud on propagandaga mürgitajad.”
Eriolukorral on kahtlemata vaja silm peal hoida, kuid kui iga kahtlustus või süüdistus tuleb inimestelt, kes tahaksid ise võimu juures olla ja jürgenligilikult “saaki jagada”, siis on selge, et tegu pole konstruktiivse kriitika, vaid labase mustamisega.