Valitsuse plaanid rohepöördeks ja Rail Baltic ei sobi kokku

Kaja Kallase valitsus teeb meeletuid plaane mingiks rohepöördeks, kägistades sellega ka energia tootmise ja töökohad Ida-Virumaal koos energeetilise julgeolekuga, kuid kavandab ja jätkab seejuures ka globaalseid projekte, mis kuidagi kliima päästmisele kaasa ei aita.

Kui keegi soovib tõesti Maa kliimat päästa, siis peaks ta selle ette võtma täiel rindel, mitte korraldama Nõukogude Liidust pärit massikampaaniaid, kus hüsteerias minnakse tobeda algatusega kaasa ja pärast kratsitakse kukalt, sest võitlusega jäi järele must maa. Nagu pärast Gorbatšovi “kuiva seaduse” kehtestamist jäid maharaiutud viinamarjaväljad.

Kui valitsus kavandab rohepööret ja Ida-Virumaa energeetika hävitamist, siis tuleks loobuda ka Rail Balticust ja lahealusest tunnelist – sellised projektid ei soodusta kuidagi kliima päästmist. Esiteks tähendab RB trass rõhupanekut kaupade ja reisijate liikumisele, mis keskkonnakaitsjate loogika järgi tähendab tarbimisele suunatud ühiskonnamudeli ergutamist.

Veel hullem aga on see, et RB trass lõikab läbi sood ja metsamassiivid, muudab piirkonna veerežiimi, toob kaasa suurte alade muutmise kruusa- ja muude materjalide karjäärideks – keskkonna-alased mõjud on tohutud ja mitte positiivses suunas.

Eestis räägitakse soode taastamisest kliima nimel. Kuidas päästab soode taastamine maailma? (Keskkonnaministeerium ja KIK, 15. veebr. 2021). Rail Baltic aga hävitab nii soid kui kogu Eestit, lõigates läbi ka metsloomade liikumisteed. See pigem hävitab kui päästab Maa kliimat.

Rail Balticu puhul on oluline moment ka see, et projekti saanuks läbi viia keskkonnasäästlikult, tehes seda vana, olemasolevat trassi pidi. Ja mis tähtsamgi – kuna maailm on asunud kliimat päästma, siis võinuks see üldse ära jääda kui väike vastutulek Maale. Sest mistahes suurobjekt, ka kaasaegsemate puhastusseadmetega miljardi-tselluloositehas, ei mõju kliimale kuidagi positiivselt – hädapärast ehk neutraalselt, üldjuhul aga negatiivselt.

Siinkohal tõstab mõnigi häält – ega siis raudteeliiklus ja tselluloositootmine seisma tohi jääda. Just nimelt – aga ärge sel juhul ka kiirustage põlevkivienergeetika paanilise sulgemisega. Kui rohepööre läheb käiku ja Ida-Virumaa elektrijaamad suletakse, siis tõmmake koomale ka Rail Balticu ja lahealuse tunneliga. Muidu tuleb nii, et ühe käega kaitstakse kliimat, teise käega aga lõhutakse keskkonda.

Nii Euroopa Liidu kui ka Kaja Kallase valitsuse rohepöördeplaanid on Potjomkini küla ehitamine, sest need on suuresti täis deklaratiivset õhku ja asendustegevust, kus näiteks võimsad elektrijaamad asendatakse jõuetute tuuleparkidega ning lõpuks on ühiskond ikkagi puuduses.

Selle tõestuseks on kasvõi Greta Thunbergi massihüsteeria, kus maailm oli järsku valmis lennukid maale jätma, purjekatega Ameerikasse seilama, majandusi seiskama ja muid lollusi tegema. Kui hüsteeria pisut vaibus, pidi Thunberg tõdema, et Davosi majandusfoorum temaga kaasa ei läinud.

Nüüd, kus pandeemia neelab tohutult raha ja vaesestab inimkonda, on rohepöördest saanud deklaratiivne kohustus, kus teod räägivad teist keelt kui sõnad – Hiinal on plaanis söeelektrijaamu hoopis juurde teha.

Kui Kaja Kallase valitsus võtaks rohepööret tõsiselt, siis võitleks ta kliimamuutuste vastu igal rindel – praegugi võideldakse vaid abstraktse CO vastu, jätkates samas globaalsete ja samamoodi keskkonda laastavate suurprojektidega.

UU