Valitsuskriis tõestab, et Eestit juhib süvariik

Süvariigi olemasolu on alati naeruvääristada püütud, aga see ongi tavaline, et reaalsetele asjadele ja sündmustele püütakse nende varjamiseks nn vandenõuteooria silti külge kleepida.

Kaja Kallas saatis on koalitsioonipartneri ministrid k…dile, alles jäänud reformiministrid muudeti topeltministriteks, peaminister ise tagasi aga ei astunud, vaid hakkas töövestlustes uusi ministreid otsima – see on Eestis pretsedenditu olukord, kuid mitte keegi, ei õiguskantsler, president, riigisekretär, meedia ega muu institutsioon ei sekkunud ega kutsunud üles sellist omavoli lõpetama.

Kõik eelnimetatud suhtusid ja suhtuvad olukorda, nagu poleks midagi valesti – omasid ei murta, nagu rahvasuu väidab, tuleb silmad kinni pigistada ja teha normaalne nägu. Süvariik laskis tõel uutmoodi paista, kui parafraseerida “Viimset reliikviat”.

Kaja Kallase valitsuse puhul on selliseid asju tohutult – politseirepressioone meeleavalduste vastu ei peetud ebademokraatlikuks, inimeste lahterdamine vaktsineerituse järgi polnud süvariigi jaoks apartheid, valitsus lülitas Riigikogu suuresti otsustamistest välja ja nii edasi.

Kui aga valitsuses oli EKRE, siis mistahes tema sammu vastu, mis süvariigile ei meeldinud, algatati nõiajaht – näiteks rahandusminister Martin Helme katse vastu algatada ameeriklaste abiga rahapesu uurimine ja trahvirahade Eestisse jõudmine, samuti e-valimiste üksipulgi lahtiharutamise vastu, ning EKRE katse algatada mehe ja naise abielu ülimuslikuks muutmine referendumi kaudu lasti põhja kaporatuuri kätega, kusjuures valitsust kukutanud korruptsiooniskandaalist läks uude korruptsioonivalitsusse ainult krimisüüdistuse saanud korruptant.

Süvariik on olemas ja tegutseb ning Jüri Ratase teise valitsuse kukutamine võtab üha enam süvariikliku riigipöörde näo – praegu toimuv on juba riigipöörde-järgne ebademokraatlik seadusetus reformierakondliku hunta poolt. Sest riigipööre ei pruugi olla nii verine nagu 1973. aastal Tšiilis, vaid tänapäeval võetakse riik üle hiilivalt.

UU