Testimine on ainus protseduur, mis suure tõenäosusega inimese nakkusohutust tõendab. Vaktsiinipasside kasutamine pigem võimendab nakatumisi, kuna kogunenud andmed näitavad selgelt: vaktsineeritud [1] inimesed nakatuvad uute viiruse variantidega kergemini ning kannavad ka nakkust edasi rohkem kui vaktsineerimata, haiguse läbi põdenud inimesed. Vastavat statistikat võidakse moonutada ja varjata, kuid tõde ei saa lõputult peita.
Kiirtestid nakkusohutuse tõendina on lihtne, reaalselt toimiv vahend, millega saavutatakse ühiskonna jaoks mitu positiivset tulemust.
Esimene tulemus: kiiresti ja selgelt on näha, kes on nakatunud, kes mitte. Jah, testid ei ole 100% töökindlad, kuid teatud mõõteveaga seotud risk on palju väiksem kui lauspiirangute mõju. Kiirtestid, erinevalt vaktsiinipassidest, vähendavad nakatunute kokkupuudet tervete inimestega.
Teine oluline tulemus on psühholoogilise surve, üldise ängistuse vähenemine. Pikk hirmuõhkkonnas elamine, elementaarsete vabaduste piiramine, ülepaisutatud hirmud on loonud inimeste vaimu muserdava õhkkonna. Ollakse surmani väsinud ja piinatud. Tulemuseks on depressioon, konfliktid, psühhosomaatilised haigused, halvemal juhul enesetapud. Kõik need halvad arengud saaksid leevendust, kui mõistusevastaseid piiranguid tagasi tõmmataks.
Kolmas tulemus oleks majanduse elavdamine, väikeettevõtete käibe taastumine ja majandusliku elujõu naasmine. Valitsus võib küll teha näo, et kõik on hästi, kuid kasutud piirangud on ettevõtlusele, eriti väikeettevõtetele, rängalt mõjunud.
Kiirtesti kui nakkusohutuse tõendi negatiivseid külgi ei oskagi välja tuua. Võib muidugi mitut masti hirme konstrueerida, kuid nende tõeks saamine pole kuigi tõenäoline.
Argumentidest hoolimata otsustasid valitsuserakonnad rahva elu kergendava ja ohutumaks muutva seaduseelnõu läbi kukutada. Tekib õigustatud küsimus– miks teevad osad rahvasaadikud ebamõistlikke ning ühiskonna jaoks kahjulikke otsuseid?
Kui valeks osutunud lubadused kõrvale jätta, siis vaktsiinipasside ja piirangute ainus tuvastatav eesmärk on vaktsineerimise sund. Nn “kaitsemeetmete” eesmärk pole inimeste tervise kaitse, vaid nii paljude inimeste ära süstimine kui võimalik.
Siit järgmine küsimus: miks on vaja kõiki inimesi süstida? Kaitse viiruse eest ei ole õige vastus. Koroonavaktsiinid ei kaitse ei nakatumise ega haigestumise eest. Kaitse raske haigestumise ja surma eest on spekulatsioon, sel puudub tõeväärtus, kuni hindamisel ei võeta arvesse haigestunute vanust ja eelnevat tervislikku seisundit. Miks on sellest hoolimata vaja absoluutselt kõigile, põlvepikku poisikesest 100- aastase memmeni, süstida aineid, mille mõju viirusele on olematu, millel esinevad tõsised kõrvaltoimed ning mille pikaajalise mõju kohta puuduvad andmed?
See on küsimus, millele kiirtestide eitajad ausalt vastama peaksid.
Karl Olaf Rääk
Märkused:
[1] Ained, mida meile üritatakse sisse süstida, ei ole klassikalises mõttes vaktsiinid. Tõsi, vaktsiini definitsiooni on viimaste aastate jooksul muudetud, kuid sisu see ei muuda. mRna vaktsiinide puhul on tegemist geeniteraapilise preparaadiga, mille pikaajalised mõjud on ebaselged ja võivad erialateadlaste hinnangul kaasa tuua tõsiseld terviseriske. Vähe sellest, päevavalgele ilmuvad järjest uued tõendid vaktsiinitootjate poolse andmete varjamise ning valetamise kohta toodete ohutuse osas. Selliste ainete manustamisse peab suhtuma äärmise ettevaatusega, eriti laste puhul.