Valitsusvastane õõnestustöö jätkub: Martin Helmele heidetakse sisuliselt ette riigi arengu eest seismist

Postimees kirjutab kolmapäeval, et Aidu tuulepargi ehitusel reegleid eiranud vennad Oleg ja Andres Sõnajalg ignoreerivad neid menetlevaid riigiameteid, eelistades asju ajada hoopis rahandusminister Martin Helme abil. Postimehe andmetel kutsuti tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) peadirektor Kaur Kajak sel sügisel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ministrite ette vaibale soovitusega ettevõtjaid soodsamalt kohelda.

Martin Helme kommenteerib  oma sotsiaalmeedias kogu lugu järgmiselt:

“Täna on Postimehes järjekordse libauudisega üles võetud uus rünnak meie erakonna vastu. Postimees leierdab sisuliselt sama plaati, mida Järviku ajal: pahad poliitikud kiusavad vaeseid õilsaid ja tublisi ametnikke. See on täiesti väärastunud probleemipüstitus. Tegelikult kiusavad Eestis ametnikud ettevõtjaid ja mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest.

Ja jah, ma olengi ministrina ettevõtjate liitlane! Ma olen kohtunud mitte ainult Sõnajalgadega, vaid ka teiste taastuvenergiaettevõtjatega. Olen kohtunud transpordiettevõtjatega ja nende esindusorganisatsioonidega. Olen kohtunud finantssektori inimestega ja pankuritega. Olen kohtunud ka proviisorite ja apteekritega. Olen kohtunud isegi õpetajate ja teadlastega. Miks ma ei peaks? Neil kõigil on probleeme riigiga asjaajamisel ja kõik nad räägivad, et mitte keegi ei taha neid isegi mitte ära kuulata, hea tahtega appi tulemisest rääkimata.

Mind huvitab Eesti majanduse hea käekäik. Huvitab nii üldisemalt, et meie kõigi elu oleks parem, kui konkreetsemalt, et riigieelarvesse ikka midagi laekuks ka. Ma näen iga päev, kuidas väga suurt osa avalikku sektorit ja ka poliitikuid see ilmselgelt ei huvita.

Ja mis puutub Aidusse, siis vabandust, kas ma tõesti ei peaks olema mures 120 miljoni euro suurusest kahjunõudest riigi vastu? Kes siis veel peaks?

Skandaal on skandaal ainult siis, kui kõik seda skandaalina tunnistavad. Postimehe tänane lugu ei ole skandaal mitte mulle. Kui seal üldse mingit skandaali on, siis on see lugu sellest, kuidas Eesti riik käitub ettevõtjatega.

Skandaal on ka see, et näeme mustrit, kuidas ministrite kohtumisi ametnikega kasutatakse ära selleks, et teha selle järel “uurimisorganitesse” kaebus, kes siis kaebust ettekäändeks kasutades asuvad ministreid pealt kuulama ja nende kirjavahetust lugema. Tänaseks on selge, et seda on tehtud nii minu, Järviku kui Kingo suhtes. Aga see meediat ei sega ega opositsiooni ei huvita. See ei ole kellelegi probleem. Süvariiki ei eksisteeri!

Selle tõttu ei kavatse ma hakata nende libanarratiivi rohkem kommenteerima, kui ütlen: mingit salajast nurga taga asjaajamist pole olnud. On olnud terve hulk kohtumisi, kus laua taga on olnud väga lai ring inimesi, muu hulgas lisaks minule Taavi Aas, Jüri Luik, Rene Kokk, Kert Kingo, terve rida ametnikke, ettevõtjad ja omavalitsused. Nendel koosolekutel räägitu on ilusti protokollitud. Kas seda ka ei tohi teha, et otsida lahendust probleemidele? Mida siis üks valitsus üldse võib teha? Peenhäälestada?

Ma ei kavatse küll sellega leppida.”