Maailma Majandusfoorum võtab oma asutajalt kõik volitused, too omakorda esitab kohtusse hagi. Jutt käib mõistagi Klaus Schwabist, “suurest lähtestajast”.
Tõenäoliselt olete seda lugenud, ilmselt mitu korda. Klaus Schwab, futuristliku aktsendiga ja globaalse valitsemise fantaasiate poole kaldu mees, visatakse Maailma Majandusfoorumist (WEF) välja. Ruumidesse sisenemine keelatud. Sisejuurdlus. Õiguslik uurimistegevus. Kõik, kes tarbivad alternatiivmeediat, teavad süüdistusi – kes ei talu Schwabi, usub neid süüdistusi. Ja igaüks, kes teeb mõlemat, naerab varrukasse. Nagu mina. Niisiis: miks nüüd veel üks artikkel sellest?
Sest kahjurööm – ja minu häbiks, pean seda avalikult tunnistama – ei lähe piisavalt kaugele. Schwabi juhtum on midagi enamat kui isiklik asi. See on aken end ülemaailmse eetikakomisjonina kujutava eliidi sisemisse kõdusse. Nad arutavad “vastutust” paneelidel, broneerides eralende, žongleerides maksumaksja rahaga ja jagades üksteisele auhindu. Schwab oli nende ülempreester. Nüüd on teda äkki kujutatud patusena.
Paavsti keeld – seda isegi Avignonis ei juhtunud
WEF on süüdistuste täpsest olemusest seni vaikinud. Ametlikult puudutavad süüdistused rahaliste vahenditega ümberkäimist ja hüvitamisi. Mitteametlikult levivad kuuldused paleepöördest. Räägitakse, et Schwab püüdis pärast ameti pojale üleandmist jätkata enda positsioneerimisega halli kardinalina. Plaan: prožektori valgusest väljas, kuid nööre tõmbamas. Ta poleks esimene võimas tegelane, kes ei suuda väljuda.
Kui usaldusväärne on aga foorum, mis on aastaid jutlustanud läbipaistvust – ja siis järsku asutaja vaikselt kõrvale viskab? Tundub, et nad üritavad õigel ajal oma nime puhtaks teha. Salvestavad kaubamärgi. Schwabi ohverdamine etturina – enne kui kaardimaja kokku kukub.
Iroonia: Schwab, üks kõigist inimestest, kes veetsid aastakümneid “huvirühmade kapitalismi” moraliseerimisega jutlustades, on nüüd silmitsi moraalsete etteheidetega. Mees, kes nõustas valitsusi institutsioonide vastu “usalduse” loomisel, on nüüd ise muutumas usaldusriskiks. See on kogu lugupidamise juures peaaegu poeetiline. Nagu süsteem oleks hakanud ennast tarbima.
Ja võib-olla just see ongi asja mõte: Schwab pole suurim probleem – see on illusioon, mida ta müüs. Suur lähtestamine, puhta südametunnistusega globaalse valitsemise lubadus, ei olnud kunagi midagi muud kui eliidi hallutsinatsioon. Ja tema sügis näitab: isegi elevandiluust tornis on luugid.
Võib-olla ka sellepärast, et sealgi märkas keegi: õhkkond on muutumas.
Boris Reitschuster, ajakirjanik