Kui keegi arvab, et need 300 000 venekeelset, kes asusid Eestisse nõukogude ajal ja kellest paljud on siin elanud pool sajandit, tunnevad lähedust põlisrahva eestlastega, siis ta eksib rängalt – siinsed venelased liituvad oma eesti keele põlguses pigem uussisserändajatega, keda ühendab nendega tahtmatus õppida riigikeelt.
Migrandid on ennast Eestis sisse seadnud just mitmekultuurilistes magalarajoonides (Mustamäe on parim näide). Mõne aja eest vahendas meedia ühe mustanahalise naise kiidusõnu Lasnamäe kohta, kus olevat väga sõbralik seltskond. Kui paljud eestlased uskusid, et venelased ja mustad kui kaks temperamentset vastandit hakkavad omavahel kaklema, siis nad eksivad samuti – kuivõrd Venemaal on rahvaste sõprus Musta Mandri riikidega taas au sees ja aafriklastest vorbitakse idanaabri juures koguni kasakaid (keda saadetakse ka Ukraina rinnetele), siis Vene inforuumis elavad Eesti venelased teavad ilmselt ka sellest putinlikust arengust.
Ühiskonnateadlane Peeter Espak kirjutab sotsiaalmeedias vastukajana Tiit Hennoste loole “Eestlane olen ja eestlaseks …saan” järgmist: “Olen korduvalt kuulnud, et meie lõunamaa sõpradest toidukullerid ja Peipsi-taguse impeeriumirahva esindajad olla Tallinna ööelus leidnud mingi teineteisemõistmise või äratundmise. Sest mille muuga seletada korduvalt sõpradelt laekunud infot, et nad sattusid lõunamaa meeste ja moskoovia meeste ühiskamba rünnaku alla? Seda muide põhjusel, et Eestimaa meestel oli ülbust öelda, et meie hoovis ja krundil ja tagaukse juures ei lärmata, jooda ja suitsetata.”
Ta võtab kokku: “Integratsioon on ühes segmendis toiminud oodatule täiesti vastupidiselt – loodeti seda, et venelased keevaverelise rahvana hoopiski aitavad taltsutada meie rahureligiooni kuuluvate lõunamaa sõprade võimalikke mitte nii rahumeelseid tegevusi ja elustiili – selle järgi, mida aga kuulnud olen – nad on leidnud hoopiski omavahelise sõpruse, mis on hoopis pärismaalaste vastu ühisvaenulik. Sama joon muide toimub ka geopoliitikas üldiselt.”
Sellele sekundeerivad teisedki kommentaatorid.
“See ongi üllatav – aga ka Puutin on ümber orienteerunud. Hamas, Taliban, Hizbollah, Palestiina omavalitsus, Iraan – kõik on sisuliselt strateegilised partnerid. Samal joonel on ümber orienteerunud ka kohalik platnoi. Ehk maailma geopoliitikas toimuv liit toimub ka öistel Tallinna tänavatel.”
“Ajakirjandusest jäi hiljuti silma üks intervjuu Ukraina põgenikuga, kelle valik langes Eestile sellepärast, et siin saab vene keelega hakkama. Niipalju siis meie keele- ja integratsioonipoliitikast…”
“…geegrid nt pigem oskavad vantide keelt… see oli ka punaajal nii, et muud rahvused pigem venestusid kui eestistusid, kohaleveetuina.”
“Nõrgemale kiputakse ikka tappa andma. Integreerujad ja rahureligiooni mehed on selgeks saanud, et kohalikud on kõige nõrgemad ja neid ei kaitse keegi. Isegi elatisraha need eestlased ei saa.”
“Antud biomassi sallivus ja euroopalik väärtuspõhi ei huvita. Rispekti (rootsi termin) saavutataksegi ainult piisava jõu omamise abil. Kel jõudu rohkem, sel alati õigus. Kui kohalik pärismaalane ei grupeeru, vaid elab harjumuspäraselt individualistlikult, siis teda enam tõsiselt ei võta ning avalikus ruumis rispekti ta sedasi ei saavuta…”
“Mida oligi oodata. Eestlased kemplevad integratsioonist omavahel kakeldes, võõrastel käib samal ajal Darwini järgi, juhatab optimaalsus ja toitumisahel.”
“See on juba jupp aega nii olnud… Mäletan üht keskustelu ühe asiaadist Tallinna rahvusvahelise kooli noore õpetajaga, miks ta eesti keelt ei oska… selle kooli õpilastest enamiku moodustasid vene uusemigrandid… Aasiast ja Aafrikast tulnud elavad peamiselt vene linnaosades (Lasnamäe, Coply)… siit ka see “integratsioon”, Tallinna rahvusvaheliste koolide enamik õpilastest on praegugi venekeelsed!”
“Jutt kõik õige, aga nagu eestlasele kombekohaselt – liiga hilja. Siis kui alarm juba ammu lärmas, räägiti ikka järjepanu sellest majandustõusust ja töökäte puudusest. Siiamaani on see mingi majanduse võistlus nagu A ja O. Vaja ukrainlasi, et põllult banaanid kätte saaks. Eestlase soov olla suurtööstur ja Euroopa suurtega konkurentsivõimeline, aga palka maksta ei suuda kellegile muule, kui tunguusile või ukrainlastele.
Nüüd tänu sõjale saime endale palju “sõpru” juurde ja ju see ka eesmärk on. Globaliseerumine pole ainult Eesti mure. Uusi maju kerkib nagu seeni. Huvitav, kellega need täidetakse. Kas vaene eestlane kolib maalt linna vä?
Takkajärgi tark on tore olla, aga kasu sellest suurt tolku ei ole.
Eestlane, kes veel suudab, tõmbab siit Eestimaalt kaabet, ja integreerib ennast soojale maale. Ülejäänud saavad oma reservuaari. Alles seal nad saavad jälle ühte hoidma.”
“Venelastega on üht meelt teisedki ja ammused rahvusvähemused, kelle suhtluskeeleks on sageli vene keel – näiteks juudi kogukond, kelle üks juhte Alla Jakobson süüdistab eestlasi sageli natsionalismis, kuid teda ei kuule hukka mõistmas suurvene šovinismi.”
Võib vaid eeldada, mis toimub praegu Eesti ühiskonna telgitagustes (parima info saab kapo aastaraamatust). Kui sinna pilk heita, saab vist samasuguse šoki, nagu mikroskoobi all oma peopesal tolmulestasid jälgides. Eesti muutub kiiresti multikultuurseks riigiks koos kõigi nende hädadega, mis Lääne-Euroopas juba paisetena lõhkevad: kultuurikonfliktid, sisserändetaustaga kuritegevus, terrorism… Meil seisab kõik see alles ees ja küsimus pole “kas”, vaid “millal”.
Moslemivendade esindaja juba käis Eestis, Putini emissarid ilmselt lausa elavad siin, Aafrika mustab tänavapildis… Selle tellis ju eesti rahvas ise siia, kui naeris 2015. aasta suurrände alguses EKRE hoiatuste üle, samas kui isegi kapo kinnitab Helmede jutte massimigratsiooni kohta.
Uued Uudised