27.07.2024
Vabadussõjalased
Hiljuti jagasin ma sotsiaalmeedias esialgset kavandit vabadussõjalaste monumendi pronksplaadist, peale mida tõstatas üks kaaskodanik küsimuse, et miks on plaadil dateering 1934 kuni 1937. Eesti Vabadussõjalaste Liit ühes osakondadega suleti kohtu- ja siseministri otsusega 22. märtsil 1934. aastal, kümme päeva pärast 12. märtsi riigipööret. Aga kas vabadussõjalaste liikumine veel sellega rauges?
Eesti Vabadussõjalaste Keskliit asutati 1929. aastal, esialgse eesmärgiga hoolitseda Vabadussõjas osalenute eest. Tollal ei vaevelnud ühiskond kultuurimarksistlike ideede küüsis ning parlament toimis suveräänse seadusandliku kojana, kuid oma aja kohta kasvas riiklik korruptsioon ning eliit kaugenes üha enam rahvast.
Üks nn kivike kinga sees eliidil siiski oli. 1920. aasta põhiseadus nägi ette rahvaalgatuse- ning rahvahääletamisõiguse ja sellega seoses sai parlamendi väliselt kujundada poliitilist olukorda. EVKL teisel kongressil 1931. aastal seati eesmärgiks põhiseaduse muudatus, mille kohaselt peab riigipea olema valitud rahva poolt, parlamendi koosseisu tuleb vähendada 50% võrra ning riigikogu valimised peavad olema isikupõhised.
1932a. märtsis vastas riigikogu omapoolse põhiseaduse muutmise kavaga. Vabadussõjalased tegid sellele vastu kihutustööd, ning see ei läinud rahvahääletusel läbi. Järgmine katse vabadussõjalaste asemel põhiseaduse muudatus läbi suruda, toimus 1933a. juunis mil Põllumeeste kogud ja Eesti Rahvaerakond esitasid omapoolse kava, mis aga sai rahvahääletusel veel vähem hääli, kui eelmine põhiseaduse muutmise kava.
1933. aasta augustis laiendas Jaan Tõnissoni neljas valitsus Tartu maakonnas (praegune Tartu- ja Jõgevamaa) kehtinud kaitseseisukorra üleriigiliseks, sulgedes sellega kõik sõjaväe kallakuga organisatsioonid sealhulgas vabadussõjalastega seotud organisatsioonid. Nüüd võiks küsida, kas vabadussõjalaste liikumine lõppes august 1933? Tegelikult toimis toona demokraatia nõnda, et kaitseseisukorra ajal oktoober 1933 toimus rahvahääletus ning varem vabadussõjalaste poolt esitatud põhiseaduse muutmise kava sai rahva poolt heaks kiidetud nõnda suure ülekaaluga, et korduslugemine otsustati ära jätta. Veel sama kuu lõpus registreeriti Eesti Vabadussõjalaste Liit, mille lipukirjaks oli “organiseerida vabadussõjalasi ja koondada enese ümber kõiki vabadussõjalaste organisatsioone, kes seisavad demokraatia ja iseseisvuse alusel, aidata süvendada ja uuendada kodanikus omariikluse mõtet, kohuse- ja rahvustunnet, alal hoida vabadussõjalastes ja levitades kodanikes seda vaimu”. Selle reorganiseerimise tulemusega muututi poliitiliseks parteiks: rahvas oli andnud vapsidele võimsa mandaadi!
EVL esitas peagi seaduseelnõu, mis nägi ette sotsialistliku partei keelustamise. Detsembris toimus nende esimene kongress: 1019 delegaati valis 13-liikmelise keskjuhatuse ja võttis vastu üldprogrammi. Kongress oli ajalooline seetõttu, et nende enda kehtestatud korra tõttu mil rahvas sai nüüd hakata riigivanemat otse valima, pidi poliitiline liikumine valima ka endale riigivanema kandidaadi. Sõelal oli kaks kandidaati; EVL juhatuse liige A. Larka ning teine sõjaväelane-poliitik J. Laidoner. Kuna Laidoneri kontol oli vähemalt üks korruptsioonijuhtum, oli see kindlasti üks põhjustest miks A. Larka valiti tema asemel riigivanema kandidaadiks. Vabadussõjalased lihtsalt ei saanud oma põhimõtetest taganeda.
1934. jaanuaris hakkas kehtima vabadussõjalaste koostatud ja rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus. Enne seda toimusid KOV-valimised, mis olid esimesed ja viimased valimised kus vabadussõjalased oma nimekirjadega väljas olid. Nad ei saavutanud üheski maakonnas enamust, kuid triumfeerisid linnades: näiteks Tallinn 52%, Tartu 49%, Narva 45% ja Viljandi 40% valimisõiguslike kodanike häältest, ja edukad olid nad veel nii mitmeski linnas. 5. märtsil alanud riigivanema valimiste eelvoorus, kogus enim toetusallkirju Andres Larka 62 000, talle järgnes J. Laidoner 38 tuhat häält ning K. Päts kogus 18 tuhat häält.
Põhiseaduse muutmise kava, KOV-valimised ning riigipea valimiste eelvoor oli vabadussõjalaste liikumise jaoks edukad. Eraldusjoon vapside ja ülejäänud rahva vahel on muidugi mõtteline, sest nemad esindasidki rahvast. Kui midagi negatiivset vapside puhul tähendada võiks, siis oli see vastaste võimuiha alahindamine ja selle taustal tulla rääkima et vapsid olid demokraatia vastased, on otsene vale. Üks nn lisaekstra argument et vapsid ei olnud fašistid, on see, et fašism oli veel 1930-ndate keskpaigani Euroopas täiesti normaalne nähtus ning demokraatia vastasust näitasid avalikult hoopis 12. märtsi riigipöörde korraldajad. Miks oleksid vapsid pidanud oma aateid varjama! Parema käe tervitus ja mustad särgid olid rahvuslaste seas normaalne nähtus, see oli üldine tseremoniaalne viis näidata et oled rahvusmeelne. Erinevate maade rahvuslaste olemust näitavad hoopis muud sisulised tunnused ja otsuste tulemused. Siinkohal tuleb märkida et vapside pidamine demokraatideks eeldab et me mõistame demokraatiat õigesti, et rahva enamuse tahe saab teostuda ilma takistusteta, et seda ei moonutata ega kaaperdata vähemuste poolt.
12. märts 1934 läks ajalukku võimu kaaperdamisena. Tuleb tähendada et K. Päts oli riigivanema kohusetäitja kui ta kaitseseisukorra allkirjastas ja volitusi kõrgetele ametnikele jagama hakkas. Väita et Päts hakkas valitsema vapside kehtestatud põhiseaduse alusel, on muidugi demagoogia. Vastupidi, põhiseaduse praktiseerimise asemel alustati nn konna keetmist. Vapside juhte ei lastud maha vaid vangistati, samuti selgus alles sügisel et riigikogu ei kutsutagi kokku ning kevadel toimuma pidanud riigipea ja riigikogu valimised lükkuvad edasi. See andis võimutitele aega, et valitsuse-usku rahvas maha rahustada ning mehitada riiklikud struktuurid režiimile sobivate inimestega. Aga ometi põhiseadus kehtis! Ja kehtis 1937. aasta lõpuni. Vapside põrandaalune tegevus sai uue peatüki Artur Sirku põgenemisega Patarei vanglast 1934. aasta novembris. See oli organiseeritud tegevus, mille tulemusel peeti plaani põhiseadusliku korra taastamiseks.
1935. aasta 8. detsembril oli plaan võtta Estonia kontserdimajas Kongressi pidanud eliit vahi alla ning mehitada riiklikud struktuurid oma inimestega seni ajani mis põhiseaduslik kord taastatakse. Mida aga vapside juhid ei teadnud oli see, et juba päev varem oli Estonia kontserdimaja Poliitilise Politsei poolt järelvalvestatud. Vapside seas oli koputaja ning võimu taastamise plaan kukkus läbi enne, kui see alatagi sai. Artur Sirk ei jõudnudki kodumaa pinnale tagasi, vaid selle asemel algas tal põgeniku elu Euroopa erinevates paikades. 1936. algas jätkuprotsess vapside üle, mis pidi justkui tõendama et nad olid riigipöörajad. Kuid see on demagoogia, sest tegu oli riigi pööramisega põhiseaduslikule korrale. Samuti ei suutnudki PolPol esitada ühtegi tõendit selle kohta, et vapsid valmistasid ette 1934. aastal riigipööret. Miks oleks pidanud Pätsi režiim tõendeid varjama? Miks oleksid pidanud vapsid riigipööret ette valmistama, kui nad olid rahva seas niivõrd populaarsed?
Vabadussõjalastest rääkides kujutame ette 1930-ndaid. Jätkuvalt on neid kes, eriti just vanema ealiste seas, kellel on moondunud pilt vabadussõjalastest – noored on oma ajaloo teadmatuses palju avatumad arutlema vabadussõjalaste ümber toimuvat. Siin tuleb märkida lisaks, et vabadussõjalased ei kutsunud end vapsideks, ent vapsidest kirjutas nt raamatu Tiit Madisson, sest just vapsidena tunneb rahvas vabadussõjalasi. Niimoodi eristama kahte perioodi: Vabadussõda 1918 – 1920 ning vapside liikumist 1929 – 1937. Samas ei tohi unustada et vapside liikumisele panid aluse Vabadussõja veteranid. Näiteks A. Larka, A. Sirk ning P. Laamann olid sõjatulest läbi käinud. Nii nagu Vabadussõjal on oma ajaline daatum, kannab ka vapside liikumine daatumit. Enne 1929. aastat polnud Vabadussõja veteranid ühiskondlikult end organiseerinud ning samuti ei saa me nimetada 1940-ndatel vastupanu liikumist pidanud metsavendi vabadussõjalasteks.
Fakt on see, et 1937. aasta juuni-juuli meisterdati parlamendis uut põhiseadust, mis hakkas kehtima 1938. aastal; see kehtis juriidiliselt terve okupatsiooni aja aastani 1992 ning see on ühtlasi praeguse põhiseaduse eelkäija. Dokument, mille kehtestas kuritegelik režiim!
Tiit Madisson seadis vabadussõjalaste liikumisele daatumi 1938, mis pole otseselt vale, kuid tuletagem meelde, et vapside liider Artur Sirk suri kahtlastel asjaoludel 2. augustil Luksenburgi väikelinnas. Ei saa alahinnata karismaatilise juhi tähtsust, eriti kui see liikumine on sunnitud põrandaaluseks. 1937 on see daatum mil lõppes vabadussõjalaste liikumine.
1999. aastal püstitati Eesti Vabadussõjalaste Liidule üks ausammas, mis asub tänaseni Tartumaal Ivaste külas. Nüüd on vettpidav plaan püstitada monument vabadussõjalaste liikumisele, avada see Artur Sirku 125. sünniaastapäeval. Tal on väärikas ja silmatorkav asukoht Kuusalu vallas ning igaüks saab temast möödudes mõelda neile, kes kord Eesti vabaduse eest võitlesid ning hiljem edukat poliitilist võitlust pidasid.
Kenno Põltsam