20.08.2021
President Arnold Rüütel
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna auesimees, tollane Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, kel oli Eesti taasiseseisvumises ülioluline roll, meenutas hiljuti Toompea lossis peetud 20. Augusti Klubi konverentsil 30 aasta taguseid aegu. 20. Augusti Klubi ühendab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmeid, kes 20. augustil 1991 võtsid vastu otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest”.
Austatud 20. Augusti Klubi liikmed ja külalised!
Konverentsi korraldajad on välja pakkunud teema: „Taassünni kogemus tänasel päeval”. Seda teemat on palutud lahti rääkima meie taasiseseisvumise ajaga otseselt seotud isikud. Ma loodan, et konverentsi kogumik on tulevikus hea materjal 30 aasta taguste sündmuste paremaks lahtimõtestamiseks.
Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamise au kuulub ülemnõukogu XII koosseisule, kes 20. augustil 1991. a kell 23. 02 võttis 69 poolthäälega vastu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest”.
Nõukogude Liidu lagunemiseni oli veel jäänud ligi neli kuud. Lõplikult ei olnud selge ka putši saatus. Seega võime väita, et need 69 rahvasaadikut oma poolthäälega sõna otseses mõttes riskisid oma eluga.
Siit ka esimene õppetund: otsustavatel ajaloolistel hetketel tuleb seista kõrgemal oma isiklikust elust.
Kuid tuleme ajas tagasi. 16. novembril 1988. a võttis Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseis vastu deklaratsiooni Eesti suveräänsusest. Kehtivasse põhiseadusse viidi sisse ka täiendus, millega kinnitati Eesti NSV seadusandlike aktide ülimuslikkus NSV Liidu seaduste suhtes.
1989. aastal järgnesid Eesti eeskujule Leedu, Läti ja Aserbaidžaan. 1990. a kuulutasid end suveräänseks kõik ülejäänud endise NSV Liidu vabariigid. Kõige viimasena tegi seda Kõrgõzstan 15. detsembril 1990. a.
Seoses 16. novembri 1988. a otsusega tuli mul korduvalt aru anda Moskva keskvõimule. Jutuajamised kulgesid reeglina väga räiges toonis koos karistusähvardustega NSV Liidu lõhkumise eest.
26. novembril 1988. a kuulutas Moskva keskvõim meie suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise õigustühiseks. Samal päeval olin kutsutud osa võtma NSV Liidu Ülemnõukogu ja selle presiidiumi istungist, kus mitme tunni vältel tuli taluda väga teravaid rünnakuid meie ülemnõukogu tegevuse vastu.
Meie rahva üksmeelne iseseisvuse püüdlus oli minu meelest see allikas, mis aitas vastu seista Moskva keskvõimu ja selle kaasajooksikute survele. 26. novembril 1988. a kuulutati meie suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine küll õigustühiseks, aga mitte täies ulatuses. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega ei tunnistatud kehtetuks kogu suveräänsuse deklaratsiooni teksti, vaid selle teatud paragrahvid ja lõigud.
Küllap oli selles oma osa ka nendel teravatel jutuajamistel Moskva keskvõimuga.
Suveräänsusdeklaratsioonis formuleeritud ettepanekut kujundada Eesti suhted Nõukogude Liiduga liidulepingu alusel tõlgendasid keskvõimu juristid NSV Liidust lahkumise avaldusena, sest lepinguid ei sõlmita ühe riigi sees. Seda teevad iseseisvad rahvusvahelise õiguse subjektid.
Tagantjärele olen mõelnud, miks see nn suveräänsuste paraad Nõukogude Liidus just nii kulges? Esimesena sellele teele asudes olime liikunud eesliinile ja kõik teised liiduvabariigid jälgisid tähelepanelikult sündmuste kulgu. Keskvõimu käitumine andis neile julgust järgida Eesti eeskuju.
Nüüd aga küsimus perestroika edasisest saatusest NSV Liidus. Perestroika juhtide kavatsused said selgeks väljapakutud NSV Liidu põhiseaduse parandustest, kus tulevane liitriik oleks suveräänsete vabariikide liit ka õigusega sellest liidust välja astuda. Kuid selleks oleks vaja olnud kõigi teiste liikmesriikide üksmeelset otsust. Praktikas ei oleks see teostunud.
Täna võime tõdeda, et meie edasised sammud teel iseseisvuse poole olid kaalutletud, ja vastuvõetud otsused juristide poolt hästi sõnastatud. Meie alustatud nn seaduste sõda oli suure NSV Liidu lagunemise väga oluline tegur.
Eelräägitut võiksime kokku võtta teise väga olulise õppetunnina: kehtivatele seadustele ja rahvusvahelisele õigusele toetudes on võimalik iseseisvuda ka ilma inimohvriteta.
Milliste sammudega liikuda iseseisvuse poole, on iseasi ja selleks pakuti välja erinevaid võimalusi alates tollitsoonist ja lõpetades nn kolmanda vabariigiga.
Iseseisvust soovisid välja kuulutada nii Rahvarinne kui Kodanike Komitee. Oleme ikka ausad. Ainuke organ, kellel sellel ajamomendil oli juriidiliselt õigus iseseisvus välja kuulutada, oli ülemnõukogu. Kõik teised variandid oleksid viinud karistusaktsioonideni ja ilmselt ka verevalamiseni NSV Liidu lõhkumise karmide paragrahvide rakendamisega.
Siit kolmas õppetund: iseseisvuse väljakuulutamine sai toimuda ainult rahva esinduskogu poolt, keda tunnustas ka keskvõim. See oli Eesti NSV Ülemnõukogu.
Mõni sõna 1990. a ülemnõukogu valimistest.
Juba tol pöördelisel ajal suutsime ülemnõukogu valimistel tagada selge ja läbipaistva valimiste protseduuri. Valimiskampaania käigus said kõik saadikukandidaadid võimaluse tutvustada oma platvormi juhuks, kui saadikukandidaat osutub ülemnõukogusse valituks.
Tagasivaatavalt võime väita, et ülemnõukogu XII koosseis, mille töö algas 29. märtsil 1990 ja kestis kuni 29. septembrini 1992, oli demokraatlikult ja vabalt valitud parlament. Seda protsessi suudeti läbi viia Moskva keskvõimu terase pilgu all.
Valitud ülemnõukogu XII koosseisu hinnates võime öelda, et tegemist oli kõrgelt kvalifitseeritud koosseisuga. 105 saadikust 98-l oli kõrgharidus, 5-l saadikul oli teaduste kandidaadi, ja 1 saadikul teaduste doktori kraad.
Ülemnõukogu XII koosseisule langes erakordne väljakutse. Lisaks iseseisvuse väljakuulutamisele tuli jätkata õigusliku vundamendi ladumist tulevasele iseseisvale Eesti Vabariigile. Selle tegevuse kinnituseks on 637 õigusakti vastuvõtmine. Siit neljas õppetund: seadusandliku kogu valimine on riigi arengu seisukohalt erilise tähtsusega.
Lugupeetud kuulajad!
Ei ole kahtlust, et 1988 oli murranguline aasta tolleaegsele NSV Liidule. Perestroika ja glasnosti tuules lagunes sotsialismileer ehk NSV Liidu väline kaitserõngas. Aastatel 1988-1989 toimusid Ida-Euroopas nõukogudevastased rahvarevolutsioonid. Suurriikide survel Moskva keskvõim nendesse muutustesse enam jõuga ei sekkunud.
Kui täna küsime, milline poliitiline jõud Eestis Moskva keskvõimule kõige rohkem peavalu valmistas, siis selleks oli kahtlemata Eesti NSV Ülemnõukogu. Seda väidet kinnitab tõsiasi, et keskvõimu ette aru andma kutsuti just ülemnõukogu selle esimehe isikus, kelle allkiri oli kõigil Eesti NSV poolt vastuvõetud seadusandlikel aktidel.
Samas peame rõhutama, et ülemnõukogu täitis oma tegevusega rahva tahet. Balti ketis, öölaulupidudel ja muudel arvukatel rahvakogunemistel oli rahvas öelnud oma selge sõna ja ülemnõukogu viis rahva tahte ellu, taastades diplomaatiliste vahenditega, veretult iseseisva Eesti Vabariigi.
Vaadates täna tagasi ja hinnates tehtut, võime öelda, et kolmkümmend aastat tagasi toimunud sündmused olid kahtlemata ajalugu muutvad.
Võib-olla vajame aga veel pikemat ajalist distantsi, et meie nooremad põlvkonnad suudaksid paremini mõista kõike seda, mis toimus.
Arnold Rüütel