13.03.2021
Eestlaste maa.
„Teenekas antropoloog Leiu Heapost, kes on koos teiste Eesti antropoloogidega andnud/kinkinud eestlastele teadmise eesti rahvast kui vägagi unikaalsest kohastumustüübist (sh, kui kõige väiksema pigmentatsiooni indeksiga europiididest), tähistab 13. märtsil 2021 85. sünnipäeva.
Soovime Leiule, kes elab jällegi oma armsas kodukohas Muhu saarel palju õnne, tervist ja tegutsemistahet veel paljudeks aastateks!
Leiu Heapost on Eesti füüsilise/bioloogilise antropoloogia isa Juhan Auli (1897-1994) õpilane ja kauaaegne kaastöötaja ning teise eesti väga teeneka antropoloogi, Juhan Auli õpilase Karin Margi (1922-1999) kauaaegne kaastöötaja.
Tänu eesti antropoloogide, sh Leiu Heaposti teaduslikele uurimustele võime teha järelduse, et eestlased on mitmete somatoloogiliste/kehaliste tunnuste alusel nö panda- ja jääkarurahvas maailma rahvastiku jaoks. Pandakarurahvas oma unikaalsuse ja jääkarurahvas välimuse järgi. Samas ka jääkarud nagu pandakarudki on ohustatud liikide nimekirjas.
Eestlaste jt Läänemere regiooni põlisrahvaste kohustus maailma rahvastiku ees on vältida enneaegset assimileerimissurma.
Eestlased peaksid teadvustama endale, et nad sarnaselt teistele Läänemere regiooni põlisrahvastele kujutavad endast unikaalset bioloogilist-antropoloogilist ja kultuurilist väärtdiversiteeti. Kuid erinevused/väärtdiversiteedid mitte ainult ei kaunista maailma rahvastikku, vaid lisavad Homo sapiensi nimelise loomaliigi esindajatele ka täiendavat elujõudu ja kreatiivsust enneaegse väljasuremise vältimiseks planeedil Maa.
Seetõttu lasub ka eestlastel kohustusena maailma rahvastiku hea käekäigu tagamiseks hoida oma identiteeti, takistada enda assimileerimist ja asualade ümber- ning ülerahvastamist ülerahvastatud populatsiooniplahvatuste – väljakurnatud biotoopide või/ja vaesemate piirkondade rändrahvaste-kolonistide suurte hulkadega.
Elurikkuse säilitamine liigi ja populatsiooni siseselt
Tänapäeva ökoloogilisest kriisist ja ülerahvastusest vaevatud maailmas on muutunud aktuaalseks probleemiks elurikkuse säilitamine nii taime- kui ka loomariigis, sh bioloogiliste-antropoloogiliste ja kultuuriliste väärtdiversiteetide-kohastumustüüpide kadumise vältimine Homo sapiensi nimelise loomaliigi esindate hulgas, liigi siseselt inimpopulatsiooni sees.
Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa: “….. Populatsiooni (asurkonna) indiviidide genotüüpide kogum moodustab populatsiooni genofondi. Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest. See erinevus avaldub ka fenofondi ehk tunnustekogumi iseärasustes: loendatavate tunnuste, näiteks veregruppide sagedustes, ja mõõdetavate tunnuste, näiteks kehapikkuse keskmistes suurustes.
Eesti antropoloogid Juhan Aul, Karin Mark ja Leiu Heapost on väga mitmekülgselt ja põhjalikult eestlasi uurinud. Nad on leidnud näiteks seda, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja vähepigmenteerunud põhja-eurooplase tüüpi inimesed. Karin Mark on juuste- ja silmavärvuse intensiivsuse ühisnäitajana välja töötanud pigmentatsiooniindeksi. Ja tuleb välja, et eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem. Eestlased on maailma heledaim rahvas!
Tahan rõhutada, et eestlasi iseloomustab, vähemasti seni veel, peale sotsiaalsete iseärasuste, nagu keel ja kultuur, ka neile ainuomane geneetiline struktuur. Nagu iga teistki inimrühma.
Suur osa inimkonnast mõistab looduse bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kasulikkust inimelule ja tähtsust ökosüsteemide püsivusele. Elurikkuse säilitamiseks luuakse looduskaitsealasid, rakendatakse mitmesuguseid abinõusid hävimisohus liikide ja liigisiseste erimite, nagu alamliikide ja teisendite, isegi vanade sortide ja tõugude kaitseks ja taastamiseks.
Kõige selle taustal on mind ikka ja jälle painanud arusaamatus, miks inimliigi siseseid rühmitisi-erisusi ei taheta tunnistada. Koguni vastupidi: ilmsest nähtavusest hoolimata kuulutatakse need lausa olematuks.
Inimrassid on poliit-tehnoloogiliselt peaaegu täiesti kaotatud. Kuigi mitme sajandi kestel tuntud ja füüsilise antropoloogia kaudu põhjalikult kirjeldatud, hakkasid rassid eelmise sajandi keskpaigast alates poliitilise ideoloogia mõjul aegamisi oma eluõigust minetama.
Väidetakse, et inimese bioloogilisi rasse pole olemas; et need, mida seni on rassideks peetud, on sotsiaalsed konstruktsioonid. On juurutatud kummaline arusaam, et rasside olemasolu tunnistamine tähendab rassismi. Euroopa Liidus valitseb koguni keeld kasutada terminit rass ametlikes dokumentides.
Isegi kui rassid olematuks jutlustatakse, jäävad rasside tunnused siiski alles. Inimesed, kes just pimedad pole, näevad ja eristavad neid. Näiteks sellepärast kirjutab politsei Ühendriikides tagaotsimiskuulutustele sageli viite otsitava rassilisele kuuluvusele (valge, mustanahaline, asiaat, latiino).
Professor Gill väidab, et skeletitunnuste järgi määrab ta indiviidi rassilise päritolu kindlaminigi, kui välistunnuste järgi – „luud ei peta”. Ja ka DNA-s on rass kirjas. Ilmneb, et ainuüksi rasside kaotamine ei rahulda neid, kelle unelmais näib olevat ülemaailmselt ühetaoline inimene (võrdle ühtne nõukogude rahvas). ….” (PM, 13.11.2017)
Populatsiooni iseloomustavate bioloogiliste-antropoloogiliste omaduste ja eripärade teadmise praktilisest tähtsusest
Aktuaalseks probleemiks on saanud aastatuhandete jooksul tekkinud/kujunenud ühe või teise antropoloogilise kohastumustüübi sobitumine kaasaegsesse inimtekitatud elukeskkonda ja sh eriti töökeskkonda ning kohanemisvõime sellega.
Liberaalne-globaalne kapitalistlik vabaturumajandus toodab rassistlikke-diskrimineerivad inimsuhteid – globaalse vabaturu majandusökonoomika seisukohalt on kasu(m)likum mehitada füüsilist jõudu mittenõudvad töökohad, näiteks arvutiekraanide ees arvutiklahvidele vajutamise jõudu/füüsilist koormust nõudvad töökohad väikesekasvuliste ca 50 kg kaaluvate ja ca 150 cm pikkuste Lõuna-Aasia kohastumustüübi esindajatega sageli 100 kg või rohkem kaaluvate kohalike, atleetlikku, nö jääkaru antropoloogilist kohastumustüüpi esindavate aborigeenide asemel, mis võib viia kohaliku, aastatuhandete jooksul tekkinud kohastumustüübi väljasuremise/-tõrjumise olukorda, mida tuleks riigi poolt kehtestatud meetmetega vältida.
“Rahvusvahelise uuringu järgi olid Eesti elanikud 2014. aastal maailmas pikkuselt kolmandal kohal Hollandi ja Belgia järel. Keskmine Eesti mees kaalus selle kohaselt 80 kilo ja oli 180 cm pikk ning keskmisel Eesti naisel oli pikkust 169 cm.”(Vikipeedia, artikkel: Eestlased).
Kuna eestlased on keskmiselt maailma üks pikemaid ja suurema kehakaaluga rahvaid, tuleb riikliku tervise ja eriti töötervishoiu programmide kaudu teha kõik selleks, et tagada selliste bioloogiliste-antropoloogiliste omadustega populatsiooni tervis, elujõud ja töövõime füüsilist pingutust mittenõudva, istuvast ning staatilisest tööviisist, seda ka seismisel tekkivate tervisehädade ära hoidmiseks. Näiteks seljahädade vältimiseks.
Muuhulgas lasub istuva, ka seisva ja staatilise tööviisi puhul suur koormus selgroolülide vahelistele ketastele/diskidele. Mida suurem ülakeha pikkus ja kaal, seda suurem surve diskidele, mis kordumisel pikema aja jooksul viib lülidevaheliste ketaste degenereerumisele ning koos sellega kõikvõimalikele selja- ning siseorganite vaevustele.
Teadmine, et võrreldes teiste rahvastega on eestlased nende keskmisest pikema ja raskema kehaehituse tõttu seljahädade suhtes ohustatud rahvas, tuleks rakendada riiklikud abiprogrammid ja teavitamiskampaaniad diskide ja kogu lülisamba degeneratsioonide ning vigastuste vältimiseks. Diskide tervise säilitamise puhul tuleb arvestada nende ainevahetusel toitumise ja jääkainete äraviimisel erandlikku ning arhailist mehhanismi, kuna lülidevahelistel ketastel puuduvad veresooned.
Seetõttu vajavad nad oma normaalse koostise tagamiseks pidevalt väikest selja/selgroo sirutamist, mis tekitab diskidele lähedastes kudedes hõrenduse ja sarnaselt surve alt vabanenud käsnale imenduvad ümbritsevatest kudedest värske vesi ja toitained ketastesse. Idamaade võimlemiskultuuri kuuluvad paljud nö õhus ujumise harjutused, seda muuhulgas ka seljahädade vältimiseks, sh diskide hea tervise säilitamiseks.
1990. õpetasid väga kõrgel tasemel Hiina traditsioonilise võimlemise chi gongi meistrid Tian ja Tao Tartus just selja tervisele mõeldud stiile. Lüli-lüli haaval selgroolülide alt ülespoole võngutamise ja liigutamise ja nö õhus ujumise stiili chan mi gongi harjutused, seda ka istudes koos ringikujuliste liigutustega, mida Tian nimetas osaks Shaolini kloostri harjutustikust tuleks adapteerida ka meie igapäevaellu. Pikema ja raskema kehaehitusega eestlaste ning paljude teiste Euroopa europiidide, eriti Euroopa põhjamaade inimeste jaoks on selja hea tervise säilitamiseks kõik need harjutused ja meetmed – tervislikult seisma, istuma ja kõndima-liikuma õppimine eluliselt veelgi tähtsam missioon kui suhteliselt väikesekasvuga hiinlaste/idamaalaste jaoks.
Eestlaste antropoloogiline lühiiseloomustus (lühikokkuvõte):
„Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).
20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused:
juuksed on enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%);
silmad on hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).
keskmine kasv on 172,03 cm.
20. sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused:
habemekasv on kas väga nõrk (3,5%), nõrk (7,7%), keskmine (45,3%), tugev (40,8%) ja väga tugev (2,7%);
silmad on kas heledad (64,5%), kirjud (32,8%) või tumedad (2,7%); kõige tumedamad silmad on Haapsalus, Väike-Maarjas ja Karksis, kõige heledamad Rakveres, Antslas ja Petseris;
juuksed on kas heleblondid (1,7%), blondid (3,6%), tumeblondid (26,2%), helepruunid (55,2%),
tumepruunid ja mustad (13,3%) või ruuged (0,5%); kõige heledamad juuksed on Kohtla-Järve, Rakvere ja Väike-Maarja inimestel, kõige tumedamad saarlastel, Kagu-Eestis, samuti Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Iisaku elanikel;
virulased, nagu ka Soome üksikute piirkondade elanikud on maailma heledamad inimesed;
lapsed on valdavalt heledapäised, teismeikka jõudes muutuvad juuksed tumedamaks;
keskmine kasv on eestlastel 173,2 cm, kõige pikemad on saarlased ja hiidlased, kõige lühemad setod;
veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0-rühma (33,82%), A-rühma (35,3%), B-rühma (23,66%) või AB-rühma (7,2%), reesuspositiivseid on 60% ja reesusnegatiivseid 40%;
mongoliidsusindeks on eestlastel (24,8) – kõrgem kui soomerootslastel (10,1) ja läänesoomlastel ning väiksem kui isuritel, karjalastel, idasoomlastel ning vepslastel (30,1);
hambad on eestlastel kas keskeuroopa tüüpi, gratsiilset põhjatüüpi või reliktset põhjaeuroopa tüüpi. Lääne pool Tallinna–Mõisaküla raudteed esinevad peamiselt keskeuroopa tüüpi hambad (erandiks Audru), ida pool aga kõik kolm hambatüüpi läbisegi.
Rahvusvahelise uuringu järgi olid Eesti elanikud 2014. aastal maailmas pikkuselt kolmandal kohal Hollandi ja Belgia järel. Keskmine Eesti mees kaalus selle kohaselt 80 kilo ja oli 180 cm pikk ning keskmisel Eesti naisel oli pikkust 169 cm. Sajandi eest ehk 1914. aastal oleksid vastavad näitajad olnud 167 cm meeste kohta ja 157 cm naiste kohta ning siis oleks Eesti paigutunud elanike pikkuse järgi 4. kohale maailmas.“ ( VIKIPEEDIA , artiklist: Eestlased)
Rahvaarv
„Suuremas osas Eesti ajaloost puuduvad täpsed andmed siinse elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määratleda vaid hinnanguliselt ja eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam. Erinevatel hinnangutel on Eesti rahvaarv olnud järgmine:
500 eKr – 7000
I aastatuhande algus – 50 000
1100. aastal – 200 000
1240 – 120 000 või kuni 180 000 (langus ristiretke tagajärjel)
1558 – 250 000 – 300 000
1620 – 100 000 või kuni 140 000 (langus Liivi sõja tagajärjel)
1700 – 350 000 – 400 000
1720 – 150 000 – 170 000 (katku ja Põhjasõja tagajärjel)
1800 – 500 000
1858 – 750 000
Eestlaste arv Eesti pinnal (tuhandetes)
1881 – 798 (90%)
1897 – 868 (91%)
1922 – 970 (87,6%, Tartu rahu järgsetes piirides)
1934 – 993 (88,1%, Tartu rahu järgsetes piirides)
1939 – 1000 (88,2%, Tartu rahu järgsetes piirides)
1941 – 908 (91%)
1941 – 831 (97,3%), osakaalu tõus Petserimaa annekteerimise tagajärjel, arvu langus II maailmasõja tagajärjel
1959 – 893 (74,6%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
1970 – 925 (68,2%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
1979 – 948 (64,7%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
1989 – 963 (61,5%, osakaalu langus Nõukogude Liidu okupatsiooni tagajärjel)
2000 – 930 (67,9%, arvu langus vähese sündimuse tagajärjel, osakaalu tõus väljarände tagajärjel)
2011 – 903 (69,7%, arvu langus väljarände ja vähese sündimuse tagajärjel)
2019 – 908 (68,5%, osakaalu langus sisserände tagajärjel)
2020 – 909,6 (68,4%, osakaalu langus sisserände tagajärjel)
Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
“Enne teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik, nii nagu Taani või Soome,” ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. “Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus” (Vikipeedia, artiklist: Eestlased)“
Tõnis Siim