29.10.2019
Greta Thunbergi esinemine ÜRO-s pani paljud mõistma, et selle hüsteerilise lapse suust ei pruugi õige sõnum tulla.
Greta Thunbergi missiooni kaitstes on hakatud ründama neid, kes arvavad, et nääpsukese tüdruku ärakasutamine kliimahüsteerias on lihtsalt rumal, vastutustundetu ja ebainimlik.
ERR-is kirjutab etnoloog ja antropoloog Aimar Ventsel: “Kes kardab Greta Thunbergi ehk Foucault’l oli õigus.” Varem oli seal lugu “Alo Lõhmus: kes kardab Greta Thunbergi?” Postimehes kirjutab Bathi ülikooli sotsiaaltöö ja psühhoteraapia teadur Caroline Hickman: “Miks mõned täiskasvanud reageerivad nii valulikult noorte kliimaprotestijate peale.”
“Võib küllaltki põhjendatult eeldada, et paljud neist, kes ründavad Thunbergi ja kooliõpilastest protestijaid, tunnevad tõsist hirmu. Ja siis on palju lihtsam rünnata teisi kui pöörata pilk iseendasse, analüüsida oma tundeid ja hakata neile lahendusi otsima – nagu täiskasvanu,” kirjutab Hickman veebiväljaandes The Conversation.
“Tegelikult on gretafoobia väga naeruväärne nähtus – suur hulk pealtnäha tarku täiskasvanud inimesi hakkasid ühel hetkel kirglikult sotsiaalmeedias postitama ühte 16-aastat tüdrukut mõnitavaid pilte ja videoid. Millest kogu see paanika, võiks küsida. Aga ju siis on hulgaliselt inimesi, kes tunnevad Thunbergi tegevuses endale eksistentsiaalset ohtu,” väidab Aimar Ventsel. Tema puhul on oluline märkida, et autor kasutab Thunbergi kaitsmiseks marksistlikku klassikut, aga see selleks.
Tegelikult on neis kahes arvamuses vaid pisut tõde – neid inimesi, keda Thunbergi sõnum paneb oma tarbimise piiramise kontekstis hirmu tundma, on tegelikult väga vähe, ja nemadki on pigem liberaalsete lumehelbekeste seltskonnas. Enamikule inimestest on sellest kõigest suva ja nad ei näe, et keegi oleks võimeline nende tarbimisharjumisi oluliselt piirama.
“Greta Thunbergi suhtes kerkinud pahameelelaine pole muud kui kõige tavalisem sõnumitooja nuhtlemine,” leiab Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris. Tema on küll märki tabanud, kuid mitte kõiges.
Sõnumitoojat nuheldakse seetõttu, et kedagi teist pole – Greta Thunberg on visatud tanki ja neid, kes tema hüpiknukunööre liigutavad, ei näe ju keegi. Tõepoolest – kelle sõnumit ta üle maailma levitab ja kes teda maailmas ringi sõidutab? Sest 16-aastane autismispektri häirega tüdruk saabki olla vaid kellegi nähtamatu sõnumitooja.
Kliimakampaania tegelikud asjaajajad hoiduvad varju, kliimasõnumile vastates aga tuleb see adresseerida kellelegi – ja see adresseeritakse sõnumitoojale. Kuna seda aga ei saa teha stiilis “Pai Gretake, ära räägi rumalusi!”, siis tehakse seda räigemas vormis, kusjuures adressaatideks on need, kes seisavad Thunbergi taga, mitte tema ise.
Thunbergi-vastane kriitika kasvabki selgest arusaamisest, et tema seisundis lapsel ei saa oma põhjapanevat sõnumit olla – temas pole selleks vähimatki kompetentsi. Maailma teadlased vaidlevad siiani, et kas inimkonnal ikka on sedavõrd oluline roll kliimamuutustes, ja kuna teaduslik taust Thunbergi taga on nõrk või vähemalt vaieldav, ei saa keegi hüsteerilist last tõsiselt võtta.
Kogu seda paanikat ei toeta ka lahmivad ja ettevalmistamata kliimaneutraalsuse saavutamise kavad. EL-i rahandusministrite kohtumisel käinud Martin Helme rääkis sealsete vestluste ja kõnede põhjal, et EL-i riikidel pole tehtud mingeid analüüse, kalkulatsioone ega hinnanguid, palju see kõik maksma läheb ja millised on majanduste piiramise tagajärjed.
Kõik on lihtsalt ühe kampaaniaga kaasa läinud, kusjuures kõik piirangud piirduvad Euroopa Liiduga, teised saastavad edasi, EL-i konkurentsivõime langeb, arvestatud pole uute tehnoloogiate võimaliku ilmumisega, energeetilise julgeoleku probleemidega ja nii edasi – kogu kliimaneutraalsuse saavutamise kava haiseb juba nüüd. Kuna ka majandusinimesed hüsteeritsevad tagajärgi teadmata, on põhjust ärevil olla küllaga. Miks peaks täiskasvanud inimesed kõige sellega kaasa minema?
Aga kogu lool on teisigi momente – paljudele ei meeldi haige lapse ärakasutamine, tema ärakiskumine koolist, kus tema seisundiga inimene peaks ümbermaailmareiside asemel kindlasti käima, tema suust kõlav apokalüptiline sõnum, mille taga on ainult emotsioonid, ja palju muud, mis ei lase Thunbergi missiooni tõsiselt võtta. Seda kõike on liiga palju, et lihtsalt niisama muiates pealt vaadata.
ÜRO-s peetud kõnes nägi kogu maailm üht hüsteerilist last ning järgnenud pressikonverents näitas, et kui Greta Thunbergile esitatavad küsimused tulevad väljastpoolt üldist stsenaariumi, siis pole ta võimeline küsimustele sisukalt vastama – see tõestas, et tegu pole mitte teadliku kliimavõitleja, vaid hüpiknukuga, kes jäi kellelegi silma ja kellest vorbiti maskott.
Jõudes tagasi küsimuse juurde – “Kes kardab Greta Thunbergi?” – võiks vastata, et keegi ei karda. Kõik kardavad hoopiski seda, mida teeb ühe lapse suu läbi algatatud ja läbimõtlemata kliimahüsteeria, aga ka neid, kes seda oma huvides ära kasutavad.