FBI loodi 29. juulil 1908 justiitsministeeriumi alluvuses oleva nimetu uurimisbüroona, kuhu kuulus 34 agenti, kuid tollal kartis Kongress, et sellest võib saada mingisugune riiklik politseiteenistus.
Seega ei antud agentidele luba isegi relvi kanda. Peagi kerkisid üles küsimused selle autoriteedi ja seal kasutavate meetodite kohta. Niipea aga, kui tekkis mõni uus oht, unustati need küsimused ning Kongress andis büroole võimu juurde.10. mail 1924 aastal nimetati J. Edgar Hoover büroo direktoriks ning seda ametit pidas ta veel pea nelikümmend kaheksa aastat, oma surmatunnini.
Algusaastatel peeti sissemurdmisi saatkondadesse nõnda tundlikuks teemaks, et selle kasutamist ei julgetud direktorilt peaaegu kunagi paluda. Kui midagi valesti läks, pidid vastutust kandma agendid ja nende ülemused. Seega murdsid agendid enne saatkonda sisse, paigaldasid lutikad või varastasid koodiraamatud ja alles seejärel kirjutasid nad Hooverile palvekirja, et saada luba sissemurdmiseks. Avalduse lõppu kirjutati tavaliselt: „Turvalisus garanteeritud“ FBI ülemuste jaoks tähendas see lause, et töö oli juba täiuslikult sooritatud. Nad võisid dokumendile rahuliku südamega alla kirjutada ja selle Hooverile edastada, teades, et kõik on korras. Säärane pimesikumäng sobib iseloomustama kogu Hooveri ametiaega FBI-s. Ühest küljest oli ta perfektsionist. Tema täiuseihalus viis selleni, et ta oli üks esimesi, kes laborikriminalistikale tõsist tähelepanu pööras. Juba enne arvutiajastut lõi ta uudse indekseeritud toimikusüsteemi, millega suurt andmehulka korrastada sai. Ta rajas sõrmejälgede registri. Sisuliselt oli kogu FBI tema looming.
Kuid kuulsaks said ka tema veidrused ja iseärasused. Kui agent rikkus avalikku korda, pidas Hoover seda isiklikuks solvanguks. Tema filosoofia avaldus fraasis: „ära tee oma büroole häbi!“ Hoover tekitas oma alluvates säärast hirmu, et kui ta kirjutas kord osakonnas ringlevale memole kommentaariks lause “Jälgige piiri!“, üritasid peakorteri ametnikud mõistatada, kas silmas on peetud Mehhiko või Kanada piiri. Samas ei julgenud seda direktorilt ka keegi küsima minna, sest ükski alluv ei tahtnud näidata välja oma teadmatust. Nõnda võtnud agendid ühendust tolliametiga, kuid sealt ei osatud piiril toimuva kohta midagi märkimisväärset kosta. Mõni päev hiljem märkas üks ametnik, et memo oli trükitud, jättes leheküljele väga kitsa vaba serva. Pisiasjadele tähelepanu pöörav Hoover oli kohe võtnud pliiatsi ja kirjutanud paberile: „Jälgige äärt!“ Inglise keeles tähistab sõna border nii piiri, äärt kui ka serva.
Hooveri palju suuremaks iseärasuseks võib aga pidada tema ükskõiksust maffia suhtes. Keeluseaduse tõttu võttis maffia kontrolli alkoholi üle endale ning andis politseile altkäemaksu, et see silma kinni pigistaks. Kui organiseeritud kuritegevus võimsamaks kasvas, jõudis see otsaga ka poliitikasse. Maffia hakkas määrama kohtunikke ja politseiülemaid. Ehkki maffia tugevdas oma haaret kogu riigis, eitas Hoover seda, mida kõik teadsid: organiseeritud kuritegevusest oli saanud suurim kriminaalne probleem kogu Ühendriikides. Direktorihärra aga leidis, et maffiabossid on vaid kohaliku tähtsusega varganäod, kes kogu riigi ulatuses koostööd ei tee. Kuid 14. novembril 1957 sai New Yorgi osariigi politsei teada, et 63 maffialiidrit eri osariikidest kohtusid Joseph Barbara seeniori eraldatud häärberis Apalachini külakese lähistel New Yorgi osariigis. Enam ei saanud Hoover väita, et organiseeritud kuritegevus on kohaliku tähtsusega probleem ning pidi vastumeelselt asuma selle vastu rünnakule. Hooveri vastumeelsust organiseeritud kuritegevusega tegelemise suhtes on proovitud mitmel viisil seletada. Valla lasti kuulujutt, nagu oleks direktor 1958. aastal Plaza nimelises hotelli peol kandnud naisteriideid. Ameeriklased tundsid Hooverit nägupidi paremini kui enamikku oma presidente. FBI direktor poleks mingil juhul saanud Plaza hotellis midagi säärast korraldada, ilma et kuuldused levinud oleksid.
Alates 1950. aastatest lasi FBI Washingtoni jaoskonna agentidel Hooverit ja Tolsonit turvakaalutustel jälgida. Programm „HOOWATCH“ nägi välja selline: agendid sõitsid kahe büroo autos Hooveri ja Tolsoni järel, kui need justiitsministeeriumi hoonest tööpäeva lõpus lahkusid. Kuigi mehed teadsid, et agendid on neil kannul, ei suutnud nad neid tavaliselt märgata. Sõideti meeste kannul Harveysse, kus nad õhtust sõid. Seejärel jälitati neid Tolsoni korterini Cathedral Avenuel, kus Tolson maha läks. Edasi liiguti Hooveri koduni ning jäädi sinna hommikuni, kuni taas direktor tööle suundudes Tolsoni auto peale võttis. Büroos arutleti Hooveri ja Tolsoni sõpruse üle, ent kui midagi skandaalset oleks aset leidnud, oleks see büroos poole tunni jooksul rannikult rannikuni teada olnud. Siiski viitab tõsiasi, et Hoover oma vaba aja koos teise mehega veetis ning nad üksteisest tihti isikliku sisuga fotosi tegid, faktile, et mees võis olla homoseksuaal. Ta elas kodus oma ema juures kuni neljakümne kolme aasta vanuseni, mil ema suri. Ühtlasi pärandas ta kogu oma vara Tolsonile. Pole võimatu, et nad olid Tolsoniga seksuaalsuhetes, kui nad üksteise kodudes aega veetsid, mida nad suure osa ajast tegid?
Edgar J. Hoover oli keerulise iseloomuga mees, kes ei jätnud midagi juhuse hooleks. Ta mõistis, et ehitanud üles maailma suurima korrakaitseagentuuri, võis ta varsti ise selle jaoks liigseks osutuda. Seega hakkas ta varsti pärast direktoriks saamist pidama oma kabinetis eriti ametliku ja konfidentsiaalse info kartoteeki. See sai tuntuks salatoimikute nime ning oli garantiiks, et Hoover püsib direktorina just nii kaua, nagu ta ise heaks arvab. 22. märtsil 1962. aastal lõunastas Hoover president Kennedyga. Hoover ütles talle, et lutikate ja salamagnetofonide abil on FBI kindlaks teinud, et presidendil on armusuhe 25-aastase lahutatud naise Judith Exneriga. Hoover andis presidendile teada, et Exner on suhetes ka Chicago maffiapealiku Sam Giancanaga. Kuna Hoover teadis sääraseid räpaseid infokilde, ei julgenud ükski president teda vallandada. President Lyndon B. Johnson kommenteeris veidi hiljem: “Parem olgu ta (Hoover) telgis sees ja kusku välja, kui et ta on telgi kõrval ja kuseb sisse.“
Lõpetuseks võib öelda, et Hoover ei alustanud organiseeritud kuritegevuse vastu tõsist lahingut samal põhjusel, miks ta Kongressi liikmete kohta salatoimikuid pidas. Eelkõige oli tema huvides säilitada iseenda töökoht. Paljud Kongressi liikmed – rääkimata mõjukatest kohalike omavalitsuste poliitikutest – olid organiseeritud kuritegevusega seotud ning võinuksid astuda tema vastu, kui ta oleks kuulutanud maffiale sõja. Perfektsionistina poleks Hoover soovinud lahingus säärase võimuka vastase vastu kaotajaks jääda. Pärast Hooveri surma hävitati paljud konfidentsiaalsed toimikud. 2. mail 1972 varahommikul, kuus nädalat enne Watergate’i afääri, heitiski FBI pikaaegseim direktor hinge, võttes endaga kaasa määramatul hulgal saladusi.
Kenno Põltsam
FOTO: CC/Wikipedia – Hoover 1932 aastal karjääri alguses