Jaak Madison: „Tahan murda kuvandit, nagu oleks Eesti saadikud nõus kõigega, mida Saksamaa ja Prantsusmaa ütlevad”

Varia,
©erakogu
Jaak Madison.

Eurosaadik Jaak Madison (28) ei kavatse kaduda ära Brüsseli koridoridesse, vaid tegutseb poole oma ajast Eestis ja jälgib tähelepanelikult sisepoliitikat. Ühtlasi alustas ta Tartu Ülikoolis juuraõpinguid ning valmistub lapse sünniks.

Millised on esimesed muljed europarlamendist ja Brüsselist?

Muljed on kahetised. Ühest küljest on mul hea meel, et valijad on andud mulle võimaluse töötada Euroopa poliitika tippliigas ning ühtlasi murda kuvandit, nagu oleks Eesti saadikud nõus kõigega, mida Saksamaa ja Prantsusmaa ütlevad. Samas on tõsi see, et europarlamendi näol on tegemist kolossiga, kus rohkem kui miljonite eurode eest mängitakse töötegemist.

Mida vastad oma toetajatele, kes oleks tahtnud näha sind tegutsemas Eestis? Kas pole ohtu, et kaod eurokoridoridesse ära?

Eurokoridoridesse on raske ära kaduda, sest ega ma neid koridore ei armasta. Võtan praegust perioodi kui üht etappi, mis on vajalik nii minu valijatele, Eestile riigile kui ka mulle poliitikuna. Eestist ei ole ma samuti kuskile kadunud ning jälgin teraselt sisepoliitikat. Vajadusel võtan sõna ning tarvidusel olen ka kriitiline. Olen varemgi öelnud, et minu esimene eelistus oleks olnud vabariigi valitsuse liikmeks olemine, kuid Riigikogu liikmena oleks minu mõju olnud praegusest paraku väiksem.

Milline näeb välja eurosaadiku tavaline päev?

See sõltub eurosaadikust ja tema eesmärkidest ning harjumustest. Mul on tunne, et väga paljude jaoks tähendab töine päev ühelt koosolekult teisele jooksmist, lobistidega kohtumist ning kolmanda järgu probleemidega tegelemist. Minu jaoks on poliitika 24/7 toimuv tegevus. Tihti analüüsin veel ööselgi päeval toimunut ja tööga seonduvat. Esmaspäeva õhtuks sõidan Brüsselisse või Strasbourgi ja neljapäeva õhtuks tavaliselt tagasi Eestisse. Igas kuus on kolm töönädalat Brüsselis, kus toimuvad vaid komisjonide ja poliitgruppide koosolekud ning kord kuus on Strasbourgis plenaaristungid, kus toimuvad hääletused ja debatid.

Kuidas sulle europarlamendi töökorraldus ja kogu selle aparaadi ülalpidamine tundub?

Töökorraldus on valdavalt ajaraiskamine. Loomulikult on ka olulisi komisjonide istungeid, kus arutatakse aktuaalseid teemasid, kuid sellele kulutatav aeg on selgelt ülehinnatud. Samuti on jabur kolida terve parlamendi tegevus iga kuu üheks nädalaks Strasbourgi. Euroopa Liidu aluslepingute järgi on parlamendi asukohaks tegelikult Strasbourg, mis on vana Saksa linn Straßburg. Prantsusmaa ei ole nõus loobuma Strasbourgist kui Euroopa Parlamendi asukohast. Sellega kaotaksid nad meeletult raha, sest vähemalt kord kuus ühel nädalal on linnas kõik hotellid välja müüdud ning restoranid-baarid rahvast täis. Minu arvates võiks parlamendi Brüsselist Strasbourgi üle viiagi, sest nii oleks parlament ühes kohas ja ei peaks iga kuu kolima. Pealegi on Strasbourg palju kenam linn. Ka võimude lahususe seisukohast oleks hea, kui parlament oleks kaugemal täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist.

Kus sa Brüsselis elad?

Ööbin hotellis. Korterit pole veel pidanud mõistlikuks üürida, sest veedan Brüsselis kolm ööd nädalas ning sedagi vaid ühes kuus kolm nädalat. See teeb kokku vaid 10 ööd Brüsselis. Hotell tuleb odavam, kui korteri üürimine.
Mis valdkonnaga sa europarlamendis tegelema hakkad?

Ma olen põhiliige väliskomisjonis ja asendusliige tsiviilõiguste ja põhiseaduskomisjonis. Väliskomisjonis on minu huviorbiidis välispoliitilised küsimused ja sellega seonduvalt ka Eesti huvid. Samas komisjonis on muide ka Sven Mikser ja Urmas Paet, seega on Eesti kuuest saadikust pooled põhiliikmetena ühes komisjonis. Seda on ka vahel kritiseeritud, sest arvatakse, et Eestist valitud parlamendiliikmed peaks olema hajutatud võimalikult paljudesse komisjonidesse.

Mina sellega ei nõustu, sest näiteks välispoliitikas erinevad minu seisukohad tihti Paeti või Mikseri omadest 180 kraadi. Näiteks ei toeta mina Euroopa Liidu nii-öelda ühtset välispoliitikat, mis teenib eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa huve. Samas ei ole seda väidetavat ühtset välispoliitikat kusagil näha juhul, kui see pole sakslastele või prantslastele kasulik. Heaks näiteks on siin ka Prantsusmaa presidendi Macroni katse saada uuesti sõbraks Putiniga, kuigi alles hiljuti rääkis ta ise pidevalt ühtse välispoliitika vajadusest.

Minu ülesandeks on seega rõhutada vajadust iseseisva välispoliitika järele, kus meie läbirääkimised liitlastega toimuvad lähtuvalt meie ühistest eesmärkidest. Lisaks sellele on oluline olla kursis tsiviilõiguste- ja põhiseaduskomisjoni tegevustega. Tsiviilõiguste komisjon käsitleb kõike migratsiooniga seonduvat ning põhiseaduskomisjon Euroopa Liidu aluslepinguid, millega on EL kahjuks föderaliseeritud n-ö üheks riigiks.

Oled öelnud, et kavatsed pool nädalast töötada Eestis? Miks?

Nädalavahetustel ei oleks mul Brüsselis mitte midagi teha. Mu pere on Eestis ning lisaks olen siis paremini ühenduses Eesti poliitikas toimuvaga.

Mitmed eurosaadikud on Eestis rajanud oma büroo. Kas ka sul on midagi sarnast plaanis?

Veel ei ole rajanud, kuid olen mõelnud sellele võimalusele. Kui ma seda teeksin, siis näiteks Kesk-Eestisse. See annaks minu Eestis olevatele assistentidele võimaluse seal töötada ja korraldada kohtumisi-üritusi.

Kui palju arutatakse europarlamendis asju, mis mõjutavad tavaliste Eesti inimeste elu?

Otseselt vähe, kaudselt palju. Poliitika kehv külg ongi see, eriti parlamentaarse töö puhul, et käegakatsutavad tulemused või otsused tulevad pika vinnaga ja aegamisi. Samas võib kõik mõjutada vägagi otseselt ja valusalt Eesti elu. Näiteks, kui Euroopa Parlament surub praegu agressiivselt peale ühtset migratsioonipoliitikat – seda põhjusel, et liiga suur osa parlamendiliikmetest on radikaalsed föderalistid –, siis näeb tavaline eestlane selle tulemusi mõne aja pärast tänavapildis, kuritegevuse statistikas ja maksukoormuse tõusus.

Rahvuslased on endiselt killustunud. Kas ja kuidas tehakse omavahel koostööd näiteks poolakate või ungarlastega, kes on erinevates fraktsioonides?

Koostööd tehakse, kuid kindlates küsimustes hääletustel. Kahjuks on tõesti erakondade vahel sageli vähetähtsaid erimeelsusi ja ei suudeta näha suuremat pilti. Sellest hoolimata võib arvestada, et kui näiteks parlamendis surutaks peale Euroopa Liidu armeed, migratsioonikvoote või muud drastilist, siis rahvuslikud erakonnad hääletavad ühtselt vastu.

Kui jõuline on sinu fraktsioonis prantslaste ja Le Peni positsioon, kellega EKRE-l on Venemaa küsimuses täiesti erinevad seisukohad?

Prantslaste erakond, mida juhib Marine Le Pen, on meie fraktsioonis praegu suuruselt teine. Enne olid nad suurimad ja seega ka suurima jõuõlaga. Praegu on meie fraktsioonis suurim jõud Itaalia Liiga, kelle esimees Matteo Salvini suutis panna piiri immigratsioonile, mida liberaalid 2015. aastal pidasid võimatuks. Suuruselt teine on prantslaste fraktsioon ning kolmas on sakslaste Alternatiiv Saksamaale (AfD).

Mis puutub Venemaa küsimusse, siis prantslased on väga vaoshoitud. Nende jaoks ei ole Venemaa A ja O, vaid tegemist on kõrvalise teemaga, kus meie seisukohad tõepoolest ei kattu. Küll aga on meil ühtne seisukoht selles, et igal riigil on õigus suveräänseks välispoliitikaks ja seetõttu ei ole ka minu asi kritiseerida prantslasi selle eest, et nende ajalooline kogemus, majanduslikud huvid ning reaalpoliitika on Eestist erinevad. Täpselt sama kehtib ka Eesti kohta. Nad ei kritiseeri meid, kuna me oleme heades liitlassuhetes Ameerika Ühendriikidega.

Samas ei tasu unustada, et tegelikku venemeelset poliitikat ajavad täna Emmanuel Macron ja Angela Merkel. Neist esimene ei tahagi enam mäletada Krimmi okupeerimist, sõda Ukrainas või muide ka Eesti alade jätkuvat okupeerimist. Selle asemel kutsub ta kõiki üles suhete taastamisele Venemaaga. Angela Merkel aga ehitab koos venelastega gaasitrasse ja teda ei huvita meie sõltumatus energiapoliitikas. Macroni erakond kuulub Euroopa Parlamendis liberaalide fraktsiooni, kus on ka Eestist valitud Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud. Eesti meedia paraku sellest aru saada ei taha.

Astusid sel sügiseil Tartu Ülikooli Õigusinstituuti? Kuidas jõuad oma praeguse ameti kõrvalt õpingutega tegeleda? Ja miks just õigusteadus?

Inimene pole õppimiseks iial liiga vana. Arvestades, et olen alles 28-aastane, siis on paras aeg end ülikoolis täiendada. Kuna Tartu Ülikool pakub sessioonõppe vormis võimalust tudeerida juurat Tallinnas, siis oli see sobiv variant. Samas on õppekoormus ikkagi märkimisväärne ja midagi lihtsat selles ei ole. Elan õpingute mõttes päev korraga ja vaatan kaugele välja jõuan. Õigusteadusest on kasu ka mujal kui ainult poliitikas.

Hiljuti tuli uudis, et saad varsti isaks. Kuidas see sinu tegemisi mõjutab?

Tõsi, see on üks toredamaid uudiseid. Palju kindlam on töötada, kui on, kellele midagi kunagi jätta. Kahtlemata mõjutab see minu tegemisi ja annab põhjust olla rohkem kodus.

Kas olete arutanud, kui palju lapsi soovite?

Ei ole niiviisi otseselt arutanud. Rohkem kui üks, kuid samas tuleb arvestada ikkagi ka mõistliku toimetulekuga. Kõige olulisem pole mitte laste arv, vaid nende kasvamine ja kasvatamine korralikeks, töökateks ja tublideks inimesteks.

Millal pulmad tulevad?

Kuupäeva paigas pole.

Kas poleks lihtsam kolida kogu perega Brüsselisse?

Ma arvan, et ei ole. Minu kaasal on käsil viimane aasta magistriõpingutes ja ka ma ise proovin tulla toime oma õpingutega Eestis. Lisaks sellele pole Brüssel elukeskkonnana just ihaldusväärne.

Kas saad eurosaadiku ja peatse isana jätkata ka abipolitseinikuna?

Annan endast parima, et panustada ka edaspidi Eesti sisejulgeolekusse. Kahtlemata on ajalised piirid ees, kuid proovin ikkagi aega leida.

Mis on su peamine eesmärk eurosaadikuna ehk mida oled viie aasta pärast saavutanud?

Kõigepealt seisavad siiski juba 3,5 aasta pärast ees uued Riigikogu valimised ja ma ei välista sugugi, et vajadusel olen 2023. aastal tagasi Riigikogus. Seda muidugi otsustavad valijad ja eks oma rolli mängib ka poliitiline olukord. Minu eesmärk Euroopa Parlamendis on aga anda Euroopa Liidule võimalikult jõuliselt märku sellest, et senine tee viib kuristikku. Kui Euroopa Liit soovib eksisteerida ka kümne aasta pärast, siis on vaja teha kannapööre ning hakata süsteemi detsentraliseerima ja muutma rahvusriikide kesksemaks.

Samas ei ole ma enam nii optimistlik kui varem, sest kogu masinavärk Euroopa Liidus on üles ehitatud aina süvenevale föderaliseerumisele, multikultuursusele ja islami soosimisele. Kui ma suudan anda järgnevate aastate jooksul oma panuse sellesse, et Eesti praegusest kaosest tervena välja tuleb, siis võin rahule jääda.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused