Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kallase afäär V: Ettepanek, millest ei saa keelduda

21.01.2023
Dollarid
© Scanpix

Jätkame Virkko Lepassalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.

Siim Kallasel puudus tavaliselt komme süveneda dokumentidesse, millele ta allkirju andis, meenutab üks tollastest pangatöötajatest. Ta andis aga järjest allkirju, ise omamehelikult kellegagi lobisedes.

Loomulikult, kuidas oleks tema, panga president, pidanud jõudma kõikidesse detailidesse süveneda. Selleks on abid, nõunikud. Igasugused Kajud, kurat võtaks. Ainukene viga, et Kajud pidanuksid olema sellised, kes välistavad igasuguste “näpuvigade” tekke miljonite dollarite kaotsimineku näol. Kallas ei saa tol hetkel ilmselt aru, et tema abid ei saa olla paremad kui ülejäänud osa ühiskonnast. Kajud mõtlevad omakorda, et selleks on Kallased, kes nende eest mõtleksid.

Loomulikult mängivad suurt tulu tõotavate investeerimis-skeemide jõudmisel pankadeni olulist rolli säärased nagu Abram Sher. Vello Kütt on Sheri kõrval ikkagi poisike. Tõsi, ka Sher ei saavuta kohe kõike, kuid selle eest on ta samuti arenemisvõimeline. Nagu ka Siim Kallas ise. Sheri arenemine Viru ärikast spekuleerimise eest kinni istuvaks vangiks ja sealt omakorda Eesti Panga koosseisuväliseks finantsnõustajaks saab olema üsnagi okkaline. Kuid milline “jätkusuutlik areng” saakski olla kerge.

Erinevalt Siim Kallasest, omandab Sher suurema osa oma teadmistest eluülikoolis. Need õppetunnid on vägagi meeldejäävad.

Mõlemat meest ühendab huvi raha vastu. See ei paista olevat lihtlabane huvi asiste hüvede, esemete või hea elu vastu. Ilmselt kätkeb raha nende jaoks endas mängu, hasarti. Mõneti on see ehk ka

magnetina mõjuv uurimisobjekt. Kui Kallase jaoks on raha rohkem virtuaalne suurus, kätkedes endas abstraktseid arve mingitel paberitel, siis Sheri jaoks on rahal küllaltki reaalne mõõde. Ta omab nõnda-öelda füüsilist, võib-olla koguni higist kokkupuudet rahaga – juba nõukogude aegadest, mil ta osavate näppude vahelt valuuta läbi libises.

Seega tajub ta rahaga seotud muresid ja riske Kallasest märksa paremini. Ei saa eitada, et ses mõttes, et raha on tema jaoks märksa konkreetsem nähtus kui Kallase jaoks, olnuks Abram Sher Eesti Panga presidendi kohal mõneti etem ja maksumaksja seisukohalt turvalisem variant.

Veel ühendavad mõlemat meest libastumised. Kui Kallas jääb hoiukassade juhina jalgadele, sest ametialase lohakuse kriminaalsüüdistusest ta kassiiride riisumise asjas pääseb, siis Sher kukub seoses oma “valuutaoperatsioonidega” päris rängalt. Ta ajab end aga visalt taas püsti. Igal juhul leidub temas hulganisti seda, mida pole Kallasel: nimelt tegelikku elukogemust. Piltlikult öeldes: ta teab täpselt, kui palju maksab poes pakk piima ja kust saab selle kätte krooni võrra odavamalt.

Elukool algab hilisemal Eesti Panga koosseisuvälisel finantsnõustajal varakult. 1971. aastal tuleb Abram Sherile kulleriga Rootsist pakk kuldmüntidega, mis üsna ilmselt salakaubana maale

toodud. Sheri pole kodus. Kuller otsustab paki jätta tema naabri, tollase tuntud kirjaniku Uno Lahe kätte, kelle värvikasse minevikku kuulub ka pärast sõda mõneaastane teenistus Nõukogude julgeolekuohvitserina. Lahes tärkab kahtlus, et käsil on midagi huvitavat. Ta võtab paki lahti ja näeb kuldmünte. Arvab, et KGB on otsustanud tema usaldusväärsust kontrollida, ja annab kuldmüntidest teada Pagari tänava “organitele”. Kuldmündid on ka nende jaoks uudis. Otsustatakse, et mündid peavad ikkagi Sherini jõudma. Nii avaneks võimalus kätte saada kogu ahel: müüjast ostjateni.

Uurimine selgitab, et 40 münti oli palunud rahaks teha Sheri Rootsis elanud lapsepõlvesõber Heldur Koesalu, kellele need oli pärandanud tema Tallinnas elanud ema. Pahaaimamatu Sher müüb ühe mündi kellelegi Amur Georgadzele ja ülejäänud 4270 rubla eest Jašai Šuminovile. Georgadze ajab miilitsas üle-kuulamisel müntide ostmist tagasi, Šuminov aga väidab, et need olevat temalt pärast ostmist pihta pandud.

Sheri jaoks lõpeb see novembris 1971 vanglaga ehk viie aasta veetmisega tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias koos kogu vara konfiskeerimisega. Vanglas suudab Sher end igal juhul maksma panna. Tänu ajudele, mitte lihastele, ehkki needki on tal ilmselt üsna head.

Kunagised miilitsaohvitserid mäletavad Sheri hilisemail aastail välismaalastelt valuutat ostmas-müümas. Nad mäletavad tema tiirlemist Viru hotelli ümber. Ta ei ole siiski mingi lihtlabane ärikas. Ta ise peab ennast toonaste poolpõrandaaluste ärimeeste tüliküsimusi lahendavaks aadlimeheks.

Ükskord 1980ndate alguses korraldab KGB koostöös majandusmiilitsa SORVVOga operatsiooni valuutavahetajate

tabamiseks. See ei tähenda lihtsalt haarangut Viru ümber, vaid vastavalt kogunenud infole ka ärikate mujalt kinni võtmist. Sheri tabatute nimekirjas ei ole, ehkki tollal võis teda Viru ümber tiirelnutest üheks tuntumaks pidada. Neist aastaist pärineb ka tema hüüdnimi Viru Abram.

Sellestsamast valuutaärikate seltskonnast võib leida ka Sheri tuttava Aleksander Balmagesi. Nii nagu Sheri puhul, vääriks turske lihuniku Balmagesi elu paksu raamatut. Muu hulgas müüb Balmages liha – aga mõelge, mida defitsiidi ajal tähendab värske liha – oma

püsivatele kundedele, mõnedele kõrgematele SORVVO ohvitseridele.

Ta saab tüüpilisele turukaubitsejale omaselt üldse inimestegahästi läbi. “Mõelge minust, mida tahate, ainult makske mu raha tagasi.” See on üks Balmagesi põhimõtteid, mis näib olevat omane ka Sherile.

1982. aasta 1. märtsi Õhtulehes kirjutab temast dotseerival toonil toonane ajakirjanik Ants Saar: “Allakirjutanul tuli Balmagesiga tegemist teha siis, kui kirjutasin tema valuutaoperatsioonidest ajalehes Noorte Hääl 1969. aastal. Juba tookord püüdsin analüüsida veidi üle paarikümneaastase nooruki languse lugu, sest tegemist oli küllalt andeka inimesega, kes nagu muuseas oli sooritanud ka sisseastumiseksamid Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Mis viis teda Polütehnilise Instituudi asemel Inturisti, restorani Palace ja kohviku Moskva ümbrusse, kus tollal võis sõlmida tutvusi välismaalastega, osutada neile teeneid, mille tasuks pisteti pihku mõnikümmend marka?”

Saare retoorilised küsimused on täiesti õigustatud. 1967 aastal jääb Balmages ebaseaduslike valuutaoperatsioonidega esimest korda vahele: karistuseks kolm aastat tingimisi viieaastase katseajaga. 1969. aastal esitatakse talle uuesti sisuliselt sama süüdistus. Kuna ta on vabaduses vaid tingimisi, läkitatakse Balmages nüüd “paranema” kolooniasse, nagu vanglaid toona nimetatakse. Ta istub viiest aastast ära kaks.

Nüüd kõige huvitavam osa: detsembris 1980 peab Balmagese kinni Leningradi KGB. Teda süüdistatakse taas spekulatsioonis ja salakaubaveos. Eeluurimine lõpetatakse aga seoses “süüdistatava põgenemisega”. See on kõige tähelepanuväärsem osa Balmagese eluloost, sest tal õnnestub raudse eesriide tagant põgeneda koguni nii kaugele kui Rootsi. Mõnede allikate andmetel algasid Balmagese soojad suhted KGBga just 1980ndast ja ilmselt siin peitub tolle “põgenemise” tagapõhi.

1990ndate alguses, kui Eestis mõeldakse rahareformile, ilmub Balmages Eestisse. Nüüd on ta juba tähtsa firma Eurosib International juht. Balmagese plaanidesse kuulub muu hulga Jaapanis toodetud autode vedu N Liidu kaudu Soome.

Nagu Sher, peab ka tema hea tuttav ja partner Balmages 1990ndate alguses plaani rajada Tallinnasse suurt ärikeskust. Ainult et Balmages ei pürgi Sheri eeskujul kesklinna. Ta valib tagasihoidlikumalt Kadrioru ja Pirita. Näiteks kohvikus Tuljak tahab endine liharaiuja avada rahvusvahelise klassi kasiino. Balmagese unistustesse kuulub ka lennuliini Tallinn – Tel Aviv avamine. Vaatamata sellele, et temagi parimad tööriistad on vaid virtuaalsus, illusioon ja miraaž, võetakse Balmagest 1990ndate algul Eestis sama tõsise ärimehena kui Sheri Põhja-Eesti Pangas ja ka Eesti Pangas.

Neil kõigil on suured, suisa grandioossed plaanid. Ja miks ei peakski nende plaanide elluviimisel kasutatama Eesti Panka? Eriti kui Šveitsist niivõrd ahvatlevaid investeerimisvõimalusi pakutakse?

Loomulikult ei esitata kõrgemates võimu- ja äriringkondades Balmagesele, nagu ka Sherile, nende mineviku kohta küsimusi.

Küsimusi esitavad hoopis Balmages ja Sher ise: kas tahate saada osa meie kasumist? Laevakompaniile Estline ja selle ühele juhile, kommunistist kapitalistiks saanud Tõnu Laagile esitab Balmages kokku kaheksa ettepanekut turismialaseks koostööarenduseks, mis ka huviga vastu võetakse. Nojah, eks Eesti väiksuse järjekordseks meenutuseks tuleks mainida, et Laak oli Kallase toakaaslane ülikoolipäevilt.

Üks Balmagese geniaalsemaid lauseid on: “Viie aasta pärast määran juba mina Eestile presidendi.”

Tema “ametivend” Sher võinuks sama uhkelt väita: “Mina määran Eesti Pangale presidendi. Või võtan ta maha.”

Naerda pole siin tegelikult midagi. Tol hetkel on Balmagesel, nagu ka Sheril, võimalus tõusta Eesti olulisimate ärimeeste hulka, kes oleksid hakanud rahastama poliitikuid nii avalikult kui salaja.

Ja miks ei pidanukski Balmagest, Sheri jt endisi valuutaspekulante omakorda Eesti Pangas usaldatama? Virtuoosseid illusioone aitavad ju äriilmas alati tõe pähe võtta uhked visiitkaardid.

Kunagine Tallinna liharaiuja, Libeeria aukonsul ja KGB pikaaegne hea tuttav Balmages on neil aastail ka Vene Föderatsiooni Tšernobõli ja Teistes Radioaktiivsetes Katastroofides Kannatada Saanud Inimeste Sotsiaalse Kaitse ning Territooriumide Ökoloogilise Olukorra Parandamise Riikliku Komitee (Goskomtšernobõl) volitatud isik. Nii pikk nimetus mahub vaevalt visiitkaardile. Viie fi juht leitakse aga 1994. aastal salapärastel asjaoludel surnuna ühest Moskva hotellitoast. Ametlikult läheb surma põhjusena kirja terviserike.

Paralleele võib siin veel palju tõmmata. Mille poolest oli Itaalia ühiskond parem – mille peaministri hüvanguks suundus 5 miljonit Eestist pihta pandud 10 miljonist dollarist? Seal pürgis ajal, mil 10 miljonit dollarit Eestist ära varastati, võimule keegi Silvio Berlusconi, kelle parem käsi Marcello Dell’Utri on nüüd-seks seoses kõikvõimalike mahhinatsioonidega paljudeks aasta-teks vangi mõistetud.

Mis juhtunuks, kui Sheri ja kompanii heleroosad unistused täitunuksid? Kui 10 miljonit dollarit oleksid korraks käinud komandeeringus ja oleksid siis, kohvrid kaasavara täis, tagasi pankade seifidesse maandunud? Loodetud kaasavarast oleksid saanud esimesed miljonid, mille päritolu poleks kunagi uuritud. Esimesed miljonid, mille sünnipärale nende omanike järeltulevad põlvkonnad mõtelda ei taha. Suured klaashooned Tallinna südalinnas jäänuksid meenutama esivanemate tarkust ja osavust. Kui sündmustest pisut ette rutata, siis 10 miljoni dollari protsessil kohtus ei loeta piisavaks tõendiks Eesti Panga nõuniku Urmas Kaju juurest läbiotsimisel leitud märkmeid: 10 miljoni dollari investeerimise kasumi jaotamise plaani. Ehkki neis on kirjas vaid nimetähed, peituvad nende nimetähtede taga tollased Eesti panganduse tipud.

Nüüdseks on kunagine plats Tallinna peapostkontori kõrval, mis 1990ndate keskel ootas uusi suuri rahasüste, ammu täis ehitatud. 1990ndatel leinas see hulk aastaid taga vendi Shere ja raha, mida nad lootsid Põhja-Eesti Panga 10 miljoni dollari keerutamisega teenida, jagades kasumit loomulikult pangahärradega. Teadmata veel, et suure kala taga leidub looduses alati veelgi suurem kala, kes väiksema alla neelab. Kui kõik läinuks plaanipäraselt, trooninuks postimaja kõrval vendade Sheride ärikeskus.

Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik näeb ärikeskuse futuristliku eskiisprojekti kallal kaua asjatult vaeva. Vennad Sherid ja nende ärikaaslased Vartan Sarkisjan ning Vassili Poljak kavandavad peapostkontori kõrvale loodava kobaka maksumuseks 12 miljonit krooni. Kui võrrelda krooni tollast väärtust praegusega, võiks sellele summale rahulikult nulli lõppu kirjutada. Hoones peaksid asuma diskoteek, restoran ja poed. Ehitust kavandanud AS Coraliumiga arhitektid lepingu allkirjastamiseni aga ei jõudnudki.

1995. aasta alguses pakatab arhitekt Vilen Künnapu optimismist. “Coraliumi juhid on väga intelligentsed tippärimehed, kes soovivad tõenäoliselt enne ehituse alustamist oma tagamaid kindlustada,” teatab Künnapu, kommenteerides 1995. aasta jaanuaris ajakirjanduses ehituse alguse venimist.

Coralium on juba 1994. aasta novembris just nagu mängeldes võitnud sellele maatükile kuulutatud rendikonkursi. Leping

sõlmitakse esialgu kolmeks aastaks. Tallinna linnaisad soosivad Coraliumi. Selle peremees, Sheri äripartner, Karpaatidest pärit vene ärimees Vassili Poljak ei tee saladust: pikaajalise rendilepingu allakirjutamine kolmeaastase asemel pole mingi mure. Kuid kavad jäävadki kavadeks. Coraliumiga sõlmitud rendilepingu tühistab kesklinna valitsus juba varsti pärast sõlmimist. 10 miljoni dollari “investeerimisest” loodetud tulu jääb teenimata. Kümnest miljonist kaheksa kaob tuulde. Ehitus peaks rajanema paljuski just Abram Sheri eestvedamisel loodud firmadeketil. Selle üheks tegevuseks oli ette nähtud investeerimine kinnisvarasse. Kaubanduskeskust kavandaval Coraliumil on neil aastail kaks osanikku: AS Sherpol ja AS Nairi.

Sherpol tulenes nimedest Sher ja Poljak. Peale kinnisvara tegeleb see 1990ndate keskel Koplis riiete keemilise puhastusega. Teine Coraliumi osanik, AS Nairi, kuulub poolemiljonilise Mercedesega oma kaubaputkadesse sigarette vedanud ärimees Vartan Sarkisjanile. Osalemine 30%-ga Viru väljaku nn projektis kujuneb Sarkisjani abituks katseks tõusta kõrgemale tavalisest nn kioskikaubandusest. Mõneti meenutab Sarkisjan ühte Eesti kunagist legendaarset mõisahärrat, kes omakonstrueeritud lennumasinaga abituid õhkutõusmiskatseid teeb.

Äike lööb Sheri, Poljaki ja Sarkisjani plaanidesse 1994. aasta detsembris. Veel enne, kui nad tajuvad, et finito on ka 10 miljoni dollari looga ja sõber Sher ei suuda nende ühiseid ärisid sealt teenitava kasumiga turgutada. Juhuslik mööduja leiab detsembris 1994 Tallinna lähedalt Männikult ehk nn ausate ärimeeste kalmistult Poljaki ja Sarkisjani laibad. Nad on tapetud elajalikult. Neid on pekstud automaadipäraga ning autoga üle Poljaki pea sõidetud.

Sarkisjani otsaette on tätoveeritud tema nimetähed. Järjekordne lugu neist aegadest, kus kellegi karjäär lõppeb karjääris – kuuliga kuklas.

Selle topelttapmise uurimine algul sumbub – nagu suurema osa tol ajal huku leidnud “ausate ärimeeste” puhul. Mingid niidid viivad Kaliningradi. Poljak on seal seoses ühe endise Nõukogude sõjatehase erastamisega võlgadesse sattunud ja arvatakse, et võlausaldajad on lasknud ta maha tappa. Tegelikult on asi proosalisem.

Poljaki ja Sarkisjani on tavalised, kurjategijate hierarhias madalal asuvad bandiidid tapnud kellegi tüdruku väidetava vägistamise pärast. Õigemini, tappa tahetakse Sarkisjani, Poljak satub lihtsalt juhuslikult temaga kaasas olema. Nii puudub sel topeltmõrval kõneka 10 miljoni dollari nimelise finantsafääriga igasugune seos. Lihtsalt rumal juhus, et mehed just neil ülihuvitavail aastail oma kuulsusetu lõpu leiavad.

Selles seltskonnas tiirleb aga Balmagesi, Sheri, Poljaki ja Sarkisjani kõrval veel keegi. Mees nimega Ivan Podrjatšikov, kellega Sher samuti koos äri ajab. Mitte et Podrjatšikov oleks lootnud saada osa 10 miljoni dollari pööritamisel, aga nagu öeldakse: kes on su sõbrad… Märtsis 1995 kuulutatakse välja Podrjatšikoviga seotud metallikaubandusettevõtte Alas-Eweco pankrot. Firma võlgneb Tartu kommertspangale 10,5 miljonit ja Põhja-Eesti Pangale veidi üle kolme miljoni krooni. Põhikirja järgi pidanuks Alas-Eweco tegelema hoopis loomaravilate pidamise ja ruumide kujundamisega. Tegelikult äritsetakse aga metalliga.

Nii nagu paljud tolle aja väliselt läikivad suurettevõtted, hääbub ka Podrjatšikoviga seotud Alas-Eweco, jättes bilansi miinuspoolele sassis inimsuhete puntraid ning luhtunud lootuste tuhamaitse. Lisaks viha, hirmu ja hunnikute viisi segaseid raamatupidamisdokumente.

Mis jääb plusspoolele? Õigupoolest vist mitte midagi, kui elu õppetunnid asjaosalistele kõrvale jätta. Põhimõtteliselt on kogu see seltskond mehed, kes oskavad mitte millestki midagi illusoorset tekitada ja Eesti “pärismaalastelt” raha välja pumbata. Podrjatšikov on ju 1990ndate keskel seotud Hoiupanga ebaõnnestunud kinnisvaraprojektiga Helsingi kinnisvaraturul. Hoiupank ostab Podrjatšikovi ja tema soomlasest äripartneri Esko Väänaneni kaudu Helsingi kesklinnas Liisankatul viiekordse elumaja. Paraku läheb Podrjatšikovi firma, mis maja haldab, pankrotti ning Hoiupangal õnnestub veel napilt enda raha eest ostetud maja päästa ja maha müüa. Hoiupank hävib selle äriga kõvasti, vähemalt mitme miljoni margaga. Nii palju “lohutuseks”, et Eesti Pank pole ainus, kes loodab “ausate ärimeeste” abil megakasumit teenida.

Kui tulla tagasi Sheri tagasihoidliku isiku juurde, siis tema, nagu Balmagesegi äri rajaneb perestroika-aastail Inturisti hotellides sõlmitud (valuuta)sidemetel. Need N Liidu uusärimehed kõndisid noateral, teavad kunagised miilitsaohvitserid. Mitte ainult sellepärast, et valuuta omamise eest võidi vangi panna. Prostitutsiooni arendamine ja ärakasutamine näiteks Viru hotellis on sel ajal üks KGB välis- ja vastuluure alustalasid ning KGB ei salli oma mängumaal “võõraid”.

Ümber Viru hotelli sõlmitud sidemed on aga nii tugevad, et neil aastail määravad nad oluliselt taasiseseisvunud Eesti majanduspoliitikat. Rohkem kui mõnigi valitsus või majandusminister.

Kunagi miilitsas töötanud inimesed mäletavad: 10 miljonit dollarit ei ole ainus asjaolu, mis seob neil aastail Eesti Panga ametnikku Rein-Ivar Kitse ja Abram Sheri. Mäletatavasti kirjutab Eesti Panga kirjale tehingu garanteerimise kohta alla panga presidendi Siim Kallase abi Kits. Endine kõrge miilitsaohvitser Kits peaks johtuvalt oma kunagistest ametikohustest miilitsas õigupoolest väga hästi teadma, kes on Sher. Ja hindama temaga seotud riske. Ta võinuks oma šefile näiteks öelda, et vabandage, aga võiksikkagi ettevaatlikum olla… jne.

Võib-olla leidus tõesti ka lihtsameelseid, kes uskusid Kitse ajakirjanduses avaldatud väiteid, et ta ei teadnud tehingu tagapõhja kohta midagi, muigavad teadjad. Sher ja Kits tunnevad teineteist väga hästi. Mõneski mõttes on Siim Kallase hilisem abi ja varasem miilits Kits Sheri hüppelauaks legaalsesse ilma, tema abiks raskeil vanglapäevil. Mina aitan sind infoga, sina mind oma positsiooni ja pagunitega. Siin peitub ka vastus küsimusele, kuidas ikkagi Sheri oma Šveitsist pärit “investeerimisettepanekute-ga” neil päevil Eesti Pangas nii tõsiselt võetakse.

Kunagi nõukogude kahurväelaste kooli lõpetanud Rein Kits on mõneski mõttes Kallase sarnane. Sõjaväest satub ta miilitsasse, SORVVOsse ning siseministeeriumi ja sealt ametiühingute liitu Siim Kallase abiks. Sealt omakorda Eesti Panka, taas Kallase abiks.

“Presidendi eriabi tseremooniate ja liignaiste alal,” nagu kolleeg Kaju tema kohta on öelnud. ülemus Kallas on ka Estonia puiestee rahandusasutuses töötades endiselt Kitse väga hea sõber. Mõneti on nad sarnased. Sellised ladnad, kui tabavat vene väljendit kasutada. Tõenäoliselt aitavad just ühistel tipsutamistel tekkinud ideed kaasa 10 miljoni tehingu elluviimisele ja ka sellele, et Abram Sherist kujuneb pangahärrade silmis hoopis teistsugune pilt kui varem. Enne peetakse Sheri küll targaks meheks, aga ikkagi kummalise kuulsusega isikuks, pealegi veel selliseks, kes viibinud trellide taga. Nüüd kangastub ta, ilmselt mitte ilma ohtra konjaki kaasabita, tähtsate isandate silme ette kui auväärne finantskonsultant. Temaga läbirääkimisi pidama volitatakse Kallase teine soosingualune Kitse kõrval – Urmas Kaju. Siim Kallas Abram Sherist (Ester Shanki raamatus Peategelane): “Takkajärgi võib igasuguseid seoseid välja mõelda, aga tol hetkel valitses ettekujutus, et kes nõukogude ajal äritsemisega vahele jäi, see ongi õige ärimees. Miks pidi oletama, et Sher on halvem kui teised?”

Jah, tõepoolest: miks? Kui sama tõsiselt võeti ka relvaärimees Vello Kütti ja veel väga paljusid teisi. Praegu tundub musta huumorina, kuid just sellised ärimehed kujutavad toona endast tolleaegse Eesti Vabariigi ärimeeste koorekihti. Miks ei peaks neid Eesti Pangas tõsiselt võetama, kui ümberringi keeb teine kriminaalne revolutsioon ja nemad on selle revolutsiooni lapsed. Kellest paljud, kuid mitte kõik seesama revolutsioon neil aastail ka ära sööb.

Itaaliast, kuhu meie 10 miljonit haihtusid, on pärit ütlus ettepanekust, millest ei saa keelduda. Kas ja kui palju kardab Kallas neil aastail endist SORVVO ohvitseri Rein Kitse, kes töötab tema abina ja kelle kolleegid uurisid hoiukassade riisumisi Siim Kallase ametisoleku ajal seal? Kits esineb Eesti Panga algusaastail ühtlasi endise kriminaali Sheri eestkõnelejana hiilgavate investeerimisvõimaluste vahendamisel Eesti Panka.

Kallas ei ole rumal ega lihtsameelne inimene. Kaugel sellest. Ta ei usu rahapuude kasvamisse. Ta ei usu ilusatesse visiitkaartidesse ega megakasumlikesse investeeringutesse. Pidi olema midagi: üks hall kaust.

Kas Sher, kes 10 miljoni tehingu Eesti Pangale kaela määrib, usub rahapuudesse? Imelistesse investeerimisvõimalustesse? Vaevalt. Aga ta saab selle tehingu pealt pool miljonit dollarit komisjoniraha. Kas itaallane Schiralli, kes raha välja petab, usub seda? Muidugi mitte. Ka tema saab komisjoniraha: mõned miljonid dollarid. Kas itaalia suurärimees Mario Bertelli, kelle tankistina töötab omakorda Schiralli, usub? Muidugi mitte. Aga tema saab vähemalt 5 miljonit dollarit. Kõik saavad midagi, sest on ettepanekuid, millest ei saa keelduda.

 

Virkko Lepassalu

 

Järgneb…