Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kalle Mälberg: Eesti esimene kodanik, peab põhiseadusega huulil maha jätma oma naha, nagu uss kevadisel puuriidal

05.01.2023
Kersti Kaljulaid
© Scanpix

Daniel Vaariku dokumentaalromaan „Vapilõvi“ Kersti Kaljulaidi elust riigipeana, Levila 2022

Õndsa Leonid Puhmaskulmu valitsemise ajal kuulasin Elva koolipoisina Arbimäe poe taga õllekasti otsas kruusaveo kallurijuhtide ja kopameeste sajatusi… „nigu putel sülti sitamaja akna pääl“. Nüüd, tasakaaluka Alar Karise valitsemise ajal sattusin telekastis jälgima „Rannamaja“ hõiskavat narridelaeva – nagu Brita nagu läminat nagu nigu nagu ja igast august upitava Tõnis Niinemetsa naljapunnitavat rapsimist … „Naerda või nutta, Prints?“ – selles on küsimus.

Aasta päästis Paavo Järvi ja Ain Angeri kontsert „Estonias“ ning kauni daami naeratus. Ning tuisk ja sula…

Tehisintellekti masinloodud „Vapilõvi“ kujundit arvustades tuginen filosoofiaprofessor Leonid Stolovitsh esteetika paradoksile: „Ilu on mõõdetamatu, kõrge, kõrgeima kauniduse ja madala madaluse vahekord – vaid suhteskaalal ilmutub kunst kui ilmutus…“

Et Daniel saatis oma raamatu pühendusega: „Kalle! Siin pisut värsket panegüürikat“, siis söandan kokku traageldada paralleellinte, mil omavahel lõikuda pole lootust. Nurjunud katsena hõljun alumisest astmest peenkeelse skeene või püüne kõrgustest laiemasse ringi, Danieli raamat kaenlas.

„Vapilõvi“ pole pelk panegüürika, kus suled silmad, kardad uinuda, hävida, surra, peksled iseenda nimega egoistlikel huulil, jõuvarusid säästmata püüad venitada ainsat tukslevat ajukääru. Ei, halastust pole, sa oled ühe mässulise piiririigi president!

Rahaministri nõunik Daniel tutvus vahetpidamata lobiseva peaministri nõuniku Kerstiga üle ookeani lendavas lennukis, eneseküllaselt osati tollal arvata kõigest ja kõigist kõike. Kumbki ei aimanud siis, et nad kohtuvad peagi presidendi ja kroonikuna päriselus – riigipea lossi koridorikäänakutes asjades ja oludes, mida lamemeedia nimetab vastuoluliseks. President Kaljulaidil on neli last ja mitu lapselast, ta on tõstnud mehi ukse taha, praalides avalikult, et „Eesti naised ei alandu nõudma meestelt vastutustunnet, nad on rahul ja uhked, et suudavad ise“ Vaat, selline juhis Eesti perekondadele!

Eesti kõrgeimas ametis selgub aga peagi, et edu võimuvertikaali põlistamise haudejaamas ei taga üliedu riigipeana. Nutuvõru suu ümber, tallavad hellitatud lossipehmod päriselu sõnumimuuladena omaenda hõredas õhus. Daniel kuuleb presidenti naermas, vihastamas, ta kuuleb presidenti rõõmsana ja hirmununa nutmas. Mida teeb ihukroonik kui president, kaotanud närvid, minetab põhiseadusliku ametivande ning kukub kasetohust käpikuna „mitte-meie“ õlgmehikesi manama, kotletiputka juures määgima. Parlamendi libedal parketil kaotab dressipluusiga president viimsegi hingepideme – adjutant ei suuda piinlikul vahejuhtumil otsustada, kas jääda või taanduda.

Lossi imbub ebatavalise silmavaate, isuka dekoltee ja miniseelikuga puusi hööritavaid suhtetibisid, parteisõduri romantilise kujuga voodi vaikib kohusetruult pedograafiast, kuulus politoloog ja seelikus „aasta inimene“, segastpeksva reporteri peas elab võõraste tõdedega eostatud klomp. Lodeva kõnnakuga kaablivedaja üritab presidendi kleidile kinnitada „isaste mikrofoni“- läikivad pilgud, mornid näod, sajatused ja kirumine… Ei kedagi, kes tõeliselt ütleks ja annaks head nõu.

Nuukse Kremlis.

„Jah, me toetame teid!“ Kuhu? Milleks? Võltstõotaja, segipäine sõjard saab peagi poolkogemata mängeldes maha lastud iseenda relvast punkris voodipesu vahetava, emaka eemaldusvaludes vaevleva sanitari poolt. Aga mitte selle kiriku ukse ees, kuhu Eesti äsjaküpsetatud presidendilaadne toode sisse minna ei söandanud. Soolot panev Eesti president, jalg üle põlve, nagu Orissaare seenelisel, lunis „Koni“ – armetust nuhist presidendiks tõusnud psühhopaadi heakskiitu, sai musta pori näkku ja kruusa hammaste vahele. Kunstnik monteeris Kersti pea külge tätoveeritud alasti figuuri. „Õhtuleht“ levitas pilapilti tuhandetesse kodudesse.

Daniel kirjeldab presidendi küpsetamist avalikul tulel objektiivselt ja nõtkes sõnaseades. Kersti tahab nutta ja oksendada, äsjane bravuur – tulla toime ja mitte nõuda meestelt midagi, on unustatud. President arvas, et õnn on pöördumatu, adumata, et ka „see“ käib ametipalga sisse. Kogu hapnik on pumbatud jalgadesse, anaeroobne ajukahjustus tungib meeltesse ja tuimestab mõtte. President, kes äsja innukalt rääkis Paides tühjale saalile õmblusteta ühiskonnast, ei saa aru, et rahvuskonservatiivid ongi osa ühiskonnast, Kersti on äkki üksi mureneval mäel, miniseelikuga miiniväljal: „Kuhu tõmmata piir „meie“ ja „mittemeie“ vahel?“.

Mingit piiri pole. Iseküpsetatud koduvillane eliidikene, tomatikastmes Eesti president  ei saa lubada, ega tohigi endale ehitada „mittemeiesid“. Pargihämaruse ninakal tõusikul pole kodumaale otsustaval hetkel vähimatki võimalust oma rahva teisitimõtlejaid põrmustada. Seekord läks napilt! Aga mis siis, kui Kerstil tulnuks valida  halva ja veel halvema vahel?

Konstantin Päts, kellele tänaseks juba kolm aupätsi laiali määritud, põrus lootusetult ja haledalt oma „haige rahva“ jutuga. Toomas Hendrik Ilves oma kroonilises „mures“ ei unustanud sultanina riigi kulul ülal pidamast mõisat ja kolmenaiselist haaremit.

Kas prantslased on püstitanud ausamba marssal Petainile?  Aga norralased Quislingule?

Millisena läheb ajalukku president Kersti Kaljulaid?

President, Eesti esimene kodanik, peab põhiseadusega huulil maha jätma oma naha, nagu uss kevadisel puuriidal. Mitte kedagi ei huvita suvalise nähvitsa, teadusest targutaja või sarisallija veider välismaine loba. Usaldav rahvas ootab riigi presidendilt selgust ja helgust, kindlust ja sihti, lootust ja armastust. Mis saab meist ja meie lastest? Pole meile vaja jurada õmblustest, sallivatest santidest ja vigastest, kellest presidendikorteež õhtu lõppedes niikuinii vilkurite huilates üle sõidab.

Daniel Vaarik on president Kersti Kaljulaidi saatusesõlmed ausameelselt laiali laotanud, nõtke hingekirjeldusega edastanud presidendi tagatoa äparduste, õuduste ja edevuste laadaplatsi paremini kui mistahes zurmapoisid, parteibolševikud, arvamusega liiderdajad, kolumnistid, ülitargad hingearstid ja eneseabiõpikud.

Ei, see pole panegüürika.

Siinsega imetlen ja tunnustan Kersti Kaljulaidi tolerantsust Daniel Vaariku haaravalt kirjutatud romaani talumisel. Kas „Vapilõvist“ saab ajaloodokument? Küllap lükkub Eesti poliitilise ajaloo ajalookirjutiste ritta koos Elmar Tambeki, William Tomingase, Eduard Laamani, Magnus Ilmjärve, Mart Laari ja Lennart Meriga. Aga   samuti Kalle Muuli, Jaak Valge ja Urmas Espenbergi ning Andrus Kivirähki näidendiga „Orav ja Meri“.

Kahjuks läks Luxembourgi piiril 1937. aastal kaduma Eesti poliitilise ajaloo käsikiri, kui aknast pudenes Artur Sirk…

 

Kalle Mälberg, vabaakadeemik