Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kalle Mälbergi kallembuur: „Hamleti monoloog „Hõbevalgeima puusliku purunemine“

25.01.2022
Hamlet
© Scanpix

William Shakespeare ja Lennart Meri ainetel

Elegantselt lennuka presidendi kirjandusliku „Hõbevalge“ kujundi ülivõrre eestlaste igikestev püüe mõista kaugeid aegu, austada tõde, avalikkuse õigust teada tõde. Juhatust eluolu keerukate nähtuste lugemisel, kuulamisel, nägemisel, aitas mõtestada Taani prints Hamlet.

Eesti hõbevalgeima riigi ülesanne on hoida inimvabadust – mitte maskistada, suukorvistada saamahimulisel kommertsil, idast või läänest puhuvatel poliittuultel. Ametnik, poliitik ja ajakirjanik ei tohi varjata olulist teavet, hoidma kodanikke kahjustamast… Et ei korduks saatuslik sügis 1939!

Venelasi loomuldasa vihastas Eesti kindlameelsus, vennalikust liidust lahkumine ning puurublade lennutamine vabadust armastavate kaukaaslasteni. Vastuseks külmutati VEB-pangas eestlaste raha. Keset häda ja hala hakkas poolikuksjäänud kommunistikarjääriga tegelaste peas  hõõguma peenike plaan tulla rüsinal tagasi Eesti poliitikasse! Süümevannet nad anda ei saanud, aatemeestena poleks usutav, noid oli ämbrite viisi niikuinii. Otsustati astuda rahva ette „ves- v-belom“ (üleni valges) – asjalike pankurite ja tarkade majandusmeestena. Leiti aparaaditöötaja, vedurijuhist vend ja venestunud viinavabrikandist poeg Sass.

Lasti venelastel „sulatada“ Sassile lahti 32 milli – verevend tassiks kotiga kolmandiku sulas kehasse nimega – R-Hooldus. Hüva plaan! Kolm omanikku saidki Eesti Vabariigi ministriteks, hiljem riigikohtu esimeheks, rahvuspanga presidendiks ja euroliidu asepresidendiks. R-Hoolduse askeldaja, kunagine Leningradi sidekooli kursant, jagas püüdlikult „bratvale dooljat“. Partei käsul, nagu vaja! Preemiaks ministriportfell.

„Unelmatepartei“ projekt oli edukas, oldi lakkamatult võimul. Joobunud edust hoorati tosina aasta jooksul igatsorti proovireisijatele ja hulkuvatele maaletoojatele ning Rootsi monopolistidega. Tuhandeid müüdud seaduseparandused – jäätmekorraldus, kütuseaktsiis, viinavabrikud, maadevahetajad, raudteelased, ravimitootjad, müügimehed kuni jalgrattakellade ja kraanikausside maaletoojateni. Raskelt teenisid itimehed ja pankurid. Usaldavat maarahvast sai majanduskasvu mantraga lüpsta kahe suupoolega, jae ja hulgi, rahvuspulsi lakkamiseni ja maa tühjenemiseni, põgenikud ummistasid Soome lahe orjalaevad. Et „bantustanis“ asi segasemast selgem oleks, lavastati unikaalne Lõuna-Aafrika apartheid  – kodanikega koos pääsesid valima ka ülitargad  masinad, jäljed pühkis „Makita“ drell. Masin ei meeldi? Kõmbi jala, raisk! Lapseohtu parteibroilerid said metsadest ja soodest ning hooldekodudest tuhandeid elektroonilisi signaale – palume teid meie suurteks juhtideks!

Sooritati rida riiklikke kuritegusid, mida avalikkus ei suutnud märgata, meediamajade lummatud lollpead huugasid edulugusid. Tõsteti (ajutiselt?) käibemaksu, hiilivalt korraldati väikesi sigadusi raamatute, lasteaedade ja koolidega. Hästi õnnestus kliimasonijate ulgumise saatel elektrikerjuste kordusmaksustamine ühe ja sama teenusega. Sunnismaine pärisorjus – „korraldatud“ jäätmevedu metsataludest ning saartelt ja elektri viiekordse hinnaga tagasimüümine samasse tallu on ajalooline riikliku röövi räigem ilmekus. Majaomanik peab „tootma“ jäätmeid, rohevahune mesijutt huultel ning ostma 21. sajandi punavoorilt „veoteenuse“. Veofirma aga müüb kuldselt kinnimakstud kraami elektrijaamale hinnalise ressursina. Rämps põletatakse elektriks, lisatakse esimene riigimaks aktsiis, aktsiisile sumatakse absurdne taastuvmaks, armas ja hea riik keevitab lõpliku lahendusena käibemaksu. Ei unustata ka viletsa elektrilevi traadimaksu kuni esimese tormini.

Igas riigis on oma maffia, aga eduordu Eesti elektrimaffial on oma riik.

2014. aasta lõpul imbus Eesti Energia aujärjele Nordpooli börsimees Hando Sutter (neiupõlvenimega Sulev) – temast sai Kõigi Aegade Kullatuim Energiamees. Mehele meeldis raha uputada Jordaania ja Utah’ kõrbeliivadesse. Perekond tõukas tagasihoidliku advokaadina energiafirmadele õigusjutte kirjutanud Siimutütre Kaja aujärjele – häbelik neiu oli kehva kõnevõimega, parema meelega keetnuks kodus, nutuvõru suu ümber, suppi ja nõelunuks sokke. Perekonnal jõudu jätkus – elektrijaotusse sokutati Kaja poja isa Taavi, ehitamaks maailma kalleimat Soorebase liini, susserdama Soome kaablite ja Venemaa elektriühendustega. Kasseeriti hiigelraha, korralikke liine ei ehitatud, veneaegseid pehkinud elektriposte murdis sügisene torm.

Nagu taevamanna, laskus paljukannatanud Eestimaale rohepööre, kahtlaselt sarnane juunipöördega – see mis palju pööras. Pidu võttis hoogu, kui lipsuga sulid, klaasist kontorite kaabakad, häälestasid CO2 hapuõhumaksu maaklerikontorites masinaid. Siimutütar istutati Kajana Eesti suurimale toolile, aknast paistmas issiemme koduranna udune viir.

Maxima kassapidaja, taotlusetööstuse projektijuht, lasteaednik, põllukündja, metsalangetaja, kalamees… Arvamusliidrite poolt „tavainimesteks“ sõimatud märkasid, et õhtuhämaruses trampis parteisõdur külla. Kokku osteti vallavanem, kilohinnaga. Parteistatult, kuuleka puudlina sitsib kohalik haigla, lasteaed, muusikakool, luuad ja labidad. Tellitakse arengukava, uuring ja arvamusküsitlus. Sotsioloogia on täppisteadus – niipalju kui maksad selle numbri saad! Pooled küsitletud inimesed ei arva parteidest mitte halligi, aga tollest poolest, kes üleüldse kedagi eelistasid, iga viies (partei poolt ametisse pandud asjamees ja tema pere) hüütakse rahvusringhäälingu uudistes välja kui kõrge parteireiting. Topeltvale peab olema koletu, õpetas doktor Goebbels. Nii sünnivad „arvamused“, mida annab suvalisteks „uudisteks“ mudida ja festivalidel nämmutada.

Võimuhull seltskond istub staabivagunis, ninad kuvarites, paksud kardinad ette tõmmatud. Mingi teade loksutab vagunit, vedur annab reipalt vilet, tsunamit ei järgne – edukiimlus, illusioon viljatust viljakusest jätkub.

Õnneks on meil Bill Gates ja koroona. Temast rääkida võib ju paljugi head… Teda  ei kutsuta ballile. Kreekakeelne Suur Nähtamatu teeb liblikana saladusliku tiivalöögi, kuulekad näod varjuvad alandlikult pampersitesse.  Keset külma talve ilmub viirus kui audit, mis  rebib valedevabrikult – Pühalt Edugraalilt – äkki riided seljast, keset tuba plartsatab rahapuuslik põrandale kildudeks. Sõjaväljal sulavad lumehelbekesed.

Newton väitis, et Aeg on absoluutne. Einstein teatas et Aeg on suhteline. Aga noor Prints kuuleb nurgas rohetavalt kliimahalajatelt, et Aeg on vaid sotsiaalne konstruktsioon ning kellavabrikantide kuri väljamõeldis.

„Aeg liigestest on lahti,“ lausub Prints. „Miski on mäda … riigis.“

Kõikjal vohav faktoidne meediakallutus ning leebe demagoogialoba tublisti jõudu kogumas. Hiilivaid spinndoktoreid, kavalaid suhtemehi liiderdab arvajatena kõikjal Eestis. Nuhid nuhivad ja litsid löövad litsi, aga moritaadilaulja Prints hoiab pealuud ettesirutatult, silmus juba kaelas:  „Inimesed, olge valvsad! Kaks korda sajandis saite võimaluse olla vabad omas Riigis. Kas särate veelkord hõbevalgeimat kirkust või hulbite e-lekkivas digilootsikus keset pöörlevat kärestikku määnduma vanajõe soppi, kuulsusetult – otsima klaveri käivitusnuppu…

Olla või mitte olla, selles on küsimus!“

Käitusite õigesti  käsitades Taani printsi monoloogi avaliku kirjana.

 

Kalle Mälberg, vabakadeemik