Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Koolmeister Peep Leppik Georg Otsast ja uutest põlvkondadest, kes temast suurt midagi ei tea

-
22.03.2020
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
© Erakogu

Pedagoogikateadlasest koolmeister Peep Leppik kirjutab sellest, kuidas maailm on muutunud pärast Georg Otsa ja kuidas muutunud maailm elab Georg Otsata.

„Laupäeval, 21. märtsil avasin hommikul raadio, et kuulata laulmas Georg Otsa, sest millal siis veel… Aga ei, mainiti vaid sünniaastapäeva ja kõik.

Läksin riiuli juurde, kus omal ajal ostetud vinüülplaadid Georg Otsaga laulmas. Neid anti välja Otsa 60-nda sünniaastapäeva puhul – kokku peale tosina suure plaadi. Ja nii kõlas üle seitsme (!) tunni meie Helme kodus Georg Otsa laul – kordusteta. Vaid paar laulu kordusid – lauldud erinevates keeltes.

No oli võimas elamus! Tuli välja ka tema lauluvaliku tohutu mitmekesisus – alates lihtsatest ja edasi kammerlaulude, romansside ning opereti-ooperiaariateni. Mõned tundmatudki.

Georg Otsa nägin-kuulsin esmakordselt kahel õhtul Estonia laval täpselt 60 aastat tagasi – märtsis 1960. Kui sügisel Tallinnas õppima asusin, siis taipas see maapoiss hakata ostma 40-kopikalisi pileteid Estonia teisele rõdule, sest istuma pääses enamasti parterisse või isegi looži – vabu kohti leidus pea alati. Nii oligi võimalik näha-kuulda Otsa ja teisi Estonia suurepäraseid lauljaid lausa viis aastat.

Kes ise pole Otsa laval näinud, ei suuda tema lavasarmi ja meisterlikkust hinnata, filmis kaob palju. Nii ajan tänaseid moodsaid kasvatusteadlasigi (kes veavad lapsi päriselust digivigurite juurde) närvi, kui rõhutan Cornelli ülikooli prof. James Gibsoni (1904 –1979) ja ta kaasa järeldust 50-aastasest uurimusest – tegelikkuse ja sellest pildimaterjali tajumine on psüühika vaatevinklist erinevad asjad! Aga Eesti Raadios võinuks Georg Otsa laul terve päev kõlada küll.

60 aastat on statistikute seisukohalt kaks põlvkonda, kus viimane ei tea ju Otsast midagi. Egas muidu küsitud ERR-i intervjuudes, mida teate Otsa intiimelust või suhetest naistega?! See on kommertsmaailmas alati tähtsam kunstist endast. Just selle põlvkonna suurimaks „väärtuseks“ ongi Eurovisiooni ülikommertslik nö etendus, sest Arvo Pärdi sõnul „… meie tundetud tardunud silmad ja kõrvad nõuavad moodsat plahvatust“.

Küsigem, kus on tundetuse ja tardumuse juured? Miks kaob vaimsus-inimlikkus ja liigume üha enam loomalike mõnude poole? Lähikuudel peaksime eriti säästlikult elama ja lähtuma just elu põhiväärtustest.

Aga viimased põlvkonnad ei kujuta elu ette nn Euroopa rahadeta – käsi pikali mangume (projektid!). Kes andis meile õiguse võõrast tööst (osal inimestest eriti) mugavalt elada? Meie mõtleminegi on nii rikutud. Mul on häbi kasvõi saksa kolleegide ees, sest seal arutatakse sama probleemi (teistpidi!) juba ammu.

Hullemgi – just Otsa juubeliaastapäeval jooksis ajakirjandusest läbi põllumeeste „mure“, kuis tuua Eestisse paar tuhat ukrainlast kevadisi põllutöid tegema? Meil endil on varsti sajad tuhanded töötud, aga „ootame abi“ jällegi ukrainlastelt.

Tulgem ikka mõistusele! Kas pole põhjus mitte selles, et mõnigi poliitik tahab kangesti inimestele meeldida või… olemegi ise juba rumalad-kultuurikauged?“